See raamat on 800 lehekülge mõnusat lugemist igale paadunud krimifännile. Mulle isiklikult meeldivad raamatud, kus tegevust ja mõtteid jagub igale leheküljele ning põnevust suudetakse hoida lõpuni välja. Ilmselt paneks tähelepanelikum lugeja väikesi vihjeid tähele ka varem ja looks mingi pildi - mina lasin lool lihtsalt voolata.
Peategelasteks on jätkuvalt Cormoran Strike ja Robin Ellacot ning nad toovad eelmistest lugudest kaasa nii omavahelise tõmbe kui ka probleemid. Teoorias tundub, et nendevahelised suhted kerivad pinget ja ilmselt kunagi nad päriselt ka kokku saavad. Kunagi siis, kui nad ise on üle saanud oma eksidest ja eksimustest. Väikeste kõrvalpõigetena avanevad üha enam nende perekonna liikmete olemused. Milles peitub õnn? Milles tõelised väärtused? Mida inimesed teevad vastavalt ühiskonna ootustele? Miks nad seda teevad? Veidike romantikat, aga mida edasi Cormorani lugudega, seda enam jääb see minu jaoks tagaplaanile.
Nagu alati Cormorani lugudes ei ole pildis ainult üks kuritegu. Pigem ikka mitu erinevat liini, mis üksteisega põimudes tekitavad parajalt segadust. Lugesingi tegelikult rahulikult, eeldades, ükskord lahendavad nad selle peamise kuriteo niikuinii. Isegi, kui kuriteost on möödas 40 aastat. Täpselt niikaua aega tagasi läks kaduma noor naistearst, kellel ei olnud mingit põhjust kaduda. Nutikas, emantsipeerunud, karjääri tegev, aga väga empaatiline ja põhimõttekindel noor naine. Just temast jäänud tütar tahaks selgust, mis siis juhtus. Kasvõi midagi oleks rahustav teada. Võimalikke kuriteo liine uuriti omal ajal usinalt, aga tulemusteta ning kõige lõpuks läks asjaga tegelenud detektiiv hulluks. Temast jääb järgi palju kummalist materjali, mis võivad vihjata astroloogiast müstikani ja miks mitte ka mingile sektile. Tunnistan ausalt, et ei süüvinud lisatud joonistesse ja nn.uurimismaterjali - nautisin lihtsalt kirjaniku teksti. Kõik kogutud materjalid jõuavad lõpuks Cormorani lauale ning kuskilt nende kaoootiliste märkmete rägastikust hakkab hargnema niiots. Selle niidiotsa lõpus on halastamatu sarimõrvar. Peakurjategija rollile pretendeerivad selles raamatus väga mitmed tegelased, keda autor loosse lisab koos väikeste vihjetega, mis lubavad neid kõiki päris pikka aega pidada peamiseks kurjategijaks. On see arsti abikaasa, kes leiab õnne teisega pärast naise kadumist. Arstiga koos töötanud vastuvõtuõde, kes on jäljetult kadunud või varjab ennast. Sarimõrvar Creed, kelle kirjanik antud loosse sisse kirjutab koos päris karmide kirjeldustega. Inglise maffia ja inimkaubandus - perekondlike traditsioonidega kuritegevus, mille julmus paneb ahhetama ning mille haare tundub piiritu ja ajatu. Selles raamatus on vägivalla kirjeldusi rohkem kui eelnevates Cormorani lugudes, aga kokkuvõttes on nad loetavad ja ei hakka häirima. Ja hulk igapäevaseid detektiivibüroo kliente oma probleemide ja paranoiadega, millest lugedes pesitseb kuskil kuklasopis väike mõtteke, et äkki hoopis sellest kliendist saab alguse mingi seos põhiuurimisega ja saabub läbimurre.
Tegelikkus on julmem. Paneb sügavalt mõtlema. Keda siis karta? Keda üldse usaldada? Kuidas on võimalik niiviisi aastakümneid inimesi kõrvaldada ilma, et keegi reaalselt kahtlema hakkaks. Või, kui hakkab, siis tapetakse kiiremini, kui ta mõtet jõuab lõpuni mõelda. Korralikud inimesd mõtlevad kaua, põhjalikult. Kurjategijad tapavad - lihtsalt, kõiki ja ilma südametunnistuse piinadeta, lahendades mõrvadega kõiki oma probleeme.
Kommentaarid
Postita kommentaar