Sissetungijaks on pensionil uurija Harry Bosch, kes töötab aastate eest soiku jäänud juhtumi kallal, mis talle juba siis rahu ei andnud. Kuigi Ballard viskab Boschi jaoskonnast välja, otsustab ta hiljem juhtumi materjalid ise üle vaadata.
Selgub, et Bosch uurib 15-aastase Daisy Claytoni surma. Daisy oli lapsprostituut, kes julmalt mõrvati ja kelle surnukeha hiljem prügikastist leiti. Ballard otsustab Boschiga siiski koostööd teha, et välja selgitada, mis Daisyga juhtus, ja tema mõrvar viimaks kohtu ette tuua.
„Pime õnnis öö“ on tempokalt arenev põnevik, järg raamatule „Öine vahetus“, mille on kirjutanud USA üks palavamalt armastatud krimikirjanik Michael Connelly. Teda peetakse põhjusega krimikirjanduse meistriks.
Noor naisuurija Renée Ballard jätkab öise LA politseiuurijana. Lugu on loetav ka eraldiseisvana ilma eelteadmisteta. Suures laastus öeldakse üpris ruttu ära kõik, mida vaja teada, et uurija toimetamistega joonel püsida. Renée elus on olnud palju raskeid olukordi, mis on viinud ta sinna, kus ta on. Seksuaalse ahistamise kaebus oma kunagise ülemuse vastu andis tagasilöögi ka Renée enda karjääri pihta, mille tagajärjel määrati naine jaoskonnas öise vahetuse uurija kohale. Seal alustab ta paljude juhtumite uurimist, kuid ei lõpeta ühtegi, sest peab need igal hommikul üle andma päevase vahetuse uurijatele. Noor naisuurija aga ei suuda mingeid juhtumeid käest anda ja meelest pühkida ning seetõttu jagub tal tegemist mitte ainult öösse vaid ka päeva. Kui aus olla, siis tema päevades on vähe isiklikku ja siduvat. Tal puudub LA kindel traditsioonilises mõistes kodu, kui mitte arvestada tema autot. Sellel on omad põhjused, aga selliselt harrastatava eluviisi ajaline kestus on mõnevõrra võõristav. Ilmselt ameerika lugejat see kulmu kergitama ei pane, kuid annab autorile võimaluse tuua kurjategija uurijale ohtlikult lähedale ja muuta kogu uurimine väga isiklikuks. Oma vaba aja täiteks ja seltsiks on tal koer, kes tema töise ööelu ajal on koertehoius. Päeval valvab ta Renée und ja on muidu tark. Juhusuhe on peaaegu lähisuhe ning kokkuvõttes manatakse silme ette väga kaasaegse suhtumisega ülimalt professionaalne naispolitseinik. Lugedes juba teist raamatut sama peategelasega, hakkab isiklikult tast veidi kahju. Professionaalsus või pigem töö kompenseerib kõike siin elus. Kas elu peakski olema ainult töö? Ja kas naine peab lõputult tõestama, et ta on inimene. Ilmselt Ameerikas peab.
Mida rohkem lugeda, sest vähem usaldust jääb politsei vastu - liiga palju erinevaid instantse ja kummaliselt jagatud töö valdkonnad. Igaüks jalutab politseijaoskonnas nagu hing ihkab, andmekaitse hoiaks peast kinni, aga kõik ju kokkuvõttes chill. Kõik midagi teevad, teavad, vastutavad, unustavad ja varjavad või lihtsalt ei viitsi, sest on isiklikud probleemid. Selles mõttes ju tore, et on keegi, kes aimab, märkab, uurib lõpuni ja taastab usu politseitegevuse efektiivsusesse ehk Renée Ballard. Seda enam, et raamatus toimetab tohutu skaala erinevat masti kurjategijaid pisisulist kuni “tõeliste tegijateni”. Mõni kurikaeltest on lihtsalt ülbik, osad elu ja süsteemi hammasrataste vahele jäänud ja osad kaasaegsed nn.ärimehed. Antud loos on inimlikke jooni ja muresid nii kurjategijatel kui ka politseinikel.
Seekord saab Renée endale uurimiskaaslase - uurija Harry Boschi, kes on pensionil, ent ei suuda kodus rahulikult istuda. Mehel on mõningased süümekad - täitmata lubadused ja lahendamata jäänud kuritegu. Kummalgi uurijal on oma kuritegu uurida, aga etteaimatavalt põimuvad uurimisliinid omavahel. Kirjanik viib need kaks igas mõttes vastandlikku tegelast kokku ja laseb neid jõuda sarimõrtsuka jälile. Ja ehkki lugeja võib aimata, mis ja kuidas, on selle sarimõrtsuka tegevuse rutiinsus ja igapäevasus ääretult õõvastavad. Normaalsusest on asi igatahes kaugel. Mõlemad uurijad liiguvad kuskil lubatud ja keelatud piirimail, kas otseselt rikkudes reegleid või neid lihtsalt ignoreerides. Lõpuks võib ka õigusemõistmise enda kätte võtta erineval moel. Ei pea ise nupule vajutama, vaid võib lähtuda põhimõttest, et minu vaenlase vaenlane on minu vaenlane. Arvestades süsteemi ameerika õigussüsteemi eripära näib see peaaegu õiglase lahendusena.
Kirjeldada autor oskab ja tõlge on ladus, seega kokkuvõttes aus põnevik. Kas nüüd ahhetama panev - pigem ei, sest kokkuvõttes on loos päris palju klišeesid, aga vähemalt ei takerduta neisse, vaid pannakse täie hooga looga edasi.
Kommentaarid
Postita kommentaar