„Kümnes kilos” leiab uimastivedaja, et peab jagama oma hirme ja süütunnet võhivõõraga. „Igati normaalses” saadetakse algaja politseiametnik tööle jaoskonna arhiivi, kus ta avastab seoseid ajalooliste daatumite vahel, mis aitavad lahendada kuritegusid. Ihukaitsja loobub oma tööst, kui ta üle kavaldatakse. Palgamõrtsukas võtab rajalt maha teisi palgamõrtsukaid. Üheskoos vaatlevad Childi lood kurjategijate ja kuritegevuse vastu võitlejate kaootilist maailma; ükshaaval võttes on need meisterlikult kavandatud jutud. Childile omase põnevuse ja pingega vürtsitatud lood näitavad autori meisterlikkust ka lühivormi loojana.
“Küllalt ohutu” oli minu jaoks mõnevõrra juhuslik leid. Olen Lee Childi sulest lugenud nii mõndagi, aga lemmikut ei ole temast saanud. Jack Reacheri lood on kindlasti tuntud ja neil on oma fänniklubi, millesse kuuluvaks ma ennast ei liigita. Pigem oli valikukriteeriumiks just nimelt see, et lood oleks põnevad, aga mitte pikad - et ei peaks loo lõpetamiseks unetundidest lisa näpistama. “Küllaltki ohutu” sobis nendesse raamidess. Kakskümmend lühujuttu, mis käsitlevad surma erinevaid saadikuid erinevates kombinatsioonides.
Tapa või saa tapetud. Lase tappa või sure ise. Mis paneb inimese tegutsema nii heas kui halvas mõttes? Kas mõrva pealt on võimalik lisakasumit teenida - ikka, kui kasseerida raha nii kliendilt kui ohvrilt ja siis tappa mõlemad. Kas oskus tappa võib saada elukutseks? Ikka võib - igas võimalikus kombinatsioonis. Childi lood ei korda iseennast ja see on lausa hämmastav. Kõik palgamõrvarid on erinevad ja kõik lood on erinevad. Mõnes sureb ohver ja mõnes tõmmatakse palgamõrvar haneks ning surm võtab hoopis tema kaasa. Mõnikord on ohver nutikam ja ettenägelikum võis siis lihtsalt kurjategija alahindab teda. Mõnikord on ohvril hullult õnne, tal veab olukorras, kus mitte kuidagi vedada ei tohiks.
Ei ole mõtet kõiki variante üle rääkida - neid lugusid peab lugema. Child on meister panema paari lausesse terve inimese elu. Ja iga lugu on üks elu. Ja igas elus on pöördepunkt. Child ei mõista hukka, ei moraliseeri - ta lihtsalt jutustab lugu. Mõnikord muutub lugu kriminaalseks alles lõpus ning mõisted hea ja halb kaotavad tähenduse. Igaühest võib saada mõrvar? Või siiski mitte? Kui ma ei tapa, vaid olen kõrval ja vaatan, kas siis ma pole süüdi? Kui kõik tapavad ja mina koos nendega - kas siis see polegi mõrv? Kas armastus või kohusetunne saavad õigustada tapmist?
Kõige painajalikemaks jäävad need lood, kus olukorra väljapääsmatus rõhub olematuks kogu inimlikkuse. Mida peab tundma isa, kui ta näeb kõrvalt, et poeg aetakse surma, aga ta ei saa mitte midagi teha, sest siis tapetakse ka ülejäänud pere. Kuidas minna eluga edasi, kui sinu ellujäämise nimel on keegi surnud? Selle ja mõnede teiste lugude mõistmiseks tasub mõelda ennast ameerika ühiskonna eelmise sajandi erinevatesse aastakümnetesse, kus sageli on elu määratud sinu sündimise hetke, koha ja sinu nahavärviga. Kas politsei on alati või mõnikord paha? Kas ta võib olla mõlemat korraga ja üheaegselt? Kas saab teda hukka mõista? Kellel üldse on õigust kohut mõista meie tegude ja mõtete üle? Kas saab ja peab ja võib leppida ebaõiglusega maailmas? Või las olla nagu olla ja katsuda lihtsalt elada - nii hästi või halvasti, kui kellelgi see välja tuleb.
Just Childi jutustatud taustalood muudavad lühijutud kohati ängistavateks, kohati sunnivad raamatut ära panema ja lihtsalt “seedima” loetud. “Küllaltki ohutu” lugusid ei saa lugeda järjest - selleks on nad liiga mitmekihilised. Ikka tasa ja targu, et kõik loetu jõuaks kohale, et jõuaks leppida paratamatuse või üllatusmomendiga, paigutada selle hea-kurja skaalale. Suurepärane tõlge on säilitanud sõnastuse võlu ja sisu.
“Küllaltki ohutu” meeldis mulle kordades rohkem kui Jack Reacheri lood. Nad on terviklikud, lakoonilisuses täiuslikud, hinge kriipivad. Mõneti Hesselikud.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar