Molly
Higgins poleks iial osanud arvata, et satub mõrvamüsteeriumi keerisesse. Sellel
aastal oli tal olnud plaanis vaid kõvasti tööd teha ja piisavalt palju raha
säästa, et avada Cornwalli rannikul päris oma kohvik ning vältida oma kunagist
kallimat Conor Blackstone’i, kes oli äsja külla tagasi saabunud.
Aga kui
Molly ja Conor avastavad Port Trevanist kaljunukilt surnukeha, paiskab saatus
nad veel kord kokku. Molly tahaks kangesti selle müsteeriumi lahendamise
politseinikele jätta, aga saanud teada, et peamine kahtlusalune on tema ise,
pole tal teist valikut kui püüda mõrvar üles leida – enne kui on liiga hilja.
Varrakul on
hetkel veel käimas kampaania “Krimi ja ulme 2=3” ja loomulikult pidin pilgu
peale viskama, mida pakutakse. Valikuid oli nii palju ning ega lõpuks sooviks
ikkagi kõiki raamatuid lugeda. Kui pidin valiku tegema, siis selleks sai
seekord minu jaoks tundmatu Kate Johnson ja tema uus Molly Higginsi
mõrvamüsteeriumi sari. Raamatututvustus tundus selline põnev ja muhe, täpselt
selline mõnus sügisene mõrvamüsteerium. Ka Goodreadsis oli arvustus tal kõrge
ning kui lugesin, et Kate Johnson on auhinnatud armastusromaanide,
kriminaalromaanide ja ulmeromaanide autor, siis miks mitte proovida? Pettuma ma
igatahes ei pidanud.
Kas tegemist on
krimiraamatuga? Jah ja ei. Rohkem on ta selline pehme ja õdus mõrvamüsteerium,
mis pakub piisavalt meelelahutust ning peale mille lugemist saad rahulikult ka
magada. Kas ta on romantikaraamat? Jah ja ei. Taaskord - siin on seda
romantikat rohkem kui oodatud, aga puhtalt romantika alla ma teda ei paneks.
Kas ta on lihtne raamat? Jah ja ei. Ta ei ole psühholoogiline kassi-hiiremängu
krimi või triller, osades kohtades võid aimata, mida peategelased hakkavad
ütlema, mõtlema või tegema, aga päris lõpuni raamatumõtet läbi ei näri.
Mulle meeldis,
kui muhe ja mõnus kogu see teos oli. Jah, ta ei ole selline eriline kiljumist
väärt teos, aga teate neid hetki, kui sa tahad lihtsalt sellist hea-tunde
raamatut? Sa tead, et asi saab ilusa lõpu, kogu tegevus toimub sellises nunnus
ja piltilusas kohas ning tegelased on lahedad ning humoorikad? “Surm saabub
Cornwalli” on selline puhtinglaslikult mõnus raamat, et meenutab selliseid
sarju nagu “Midsommery mõrvad”, “Doctor Martin” või “Downtown Abbey” hõngu.
Terve teose puhul see tunne püsis ning kordagi ei olnud pettumust, et järsult
oleks sellest välja tuldud.
Tegelased olid
lahedad, igaühel oma kiiks ning autor oli suutnud sujuvalt tuua sisse ka iga
tegelase ajalugu. Mitte liiga palju, aga piisavalt, et hoomaksid, milline ta
inimesena võiks olla. Mulle väga meeldis, kuidas Molly Higgins oli tugev
naiskarakter ning kuidas ta ei kartnud edasi rühkida isegi, kui kogu alev tema
vastu oli. Molly-suguseid naisi võiks meil rohkem olla. Naisi, kes rasket tööd
ei karda, on võtnud südameks tõestada iseendale kui ka teistele, et ta suudab
ning ei kuku kohe oigama, kui midagi halba juhtub. Vahepeal muidugi Molly
idiootsus ajas närvi ja seda just Conori suhtes ning mis nende suhe on. Samas,
kas saad olla pahane oma südant kaitsva naise peale, kes on juba elus haiget
saanud erinevalt rindelt ning seetõttu on rohkem kinnisem? Väga meeldis
tegelikult ka Molly ja Conori omavaheline suhtedünaamika ning mis eriti - autor
kirjeldas ka mehe poolt ning oli tunda, et mees on naisesse armunud rohkem.
Tavaliselt seda vaatepunkti väga autorid ei kirjuta - on ikka see, et naine on
ülepeakaela armunud.
Kokkuvõttes on
mul hea meel, et selle raamatu soetasin ning võtsin juurde ka kohe teise osa.
Ta on mõnus, paraja tempoga kulgev muhe krimi, mis kindlasti paelub lõpuni. Kes
ikka oli siis mõrvav ja miks? Samas ajab varbad teki all mõnusalt krussi ja suu
muigama, kui lugeda Molly ja Conori omavahelist suhtedünaamikat. Hea tunne on
kindlalt garanteeritud!
Kommentaarid
Postita kommentaar