Frankiet, kes on sama roheline ja kogenematu nagu Vietnamisse võitlema saadetud mehed, vapustab sõjas valitsev kaos ja häving. Iga päev on elu ja surma, lootuse ja reetmise õnnemäng; siin sõlmitud sõprussidemed on tugevad, ent võivad hetkega puruneda. Sõjas kohtab ta nii õnneseeni, kangelasi, katkiseid kui ka kadunud hingi – ja muutub ka ise üheks neist.
Aga sõda on Frankie ja tema sõjaveteranidest sõprade jaoks alles algus. Tõeline lahing algab siis, kui nad jõuavad koju, muutunud ja lõhestunud Ameerikasse, kus neid ootavad ees vihased protestijad ja riik, mis tahab Vietnami unustada.
Minu jaoks on Kristin Hannah uus autor, kuigi sotsiaalmeedias on teda väga palju kajastatud. Seda küll rohkem inglise keelsete raamatutega, kuid ikkagi. Seega pole raamatud nagu “Neli tuult” ja “Ööbik” või “Jaanimardika tee” mulle võõrad. Kui meenutama hakkasin, siis kunagi sai vaadatud ka Netflixi pealt “Firefly lane”, mille kahjuks pooleli jätsin. Kui reklaamina hakkas silma jääma kogu aeg tema uus “The Women”, mis räägib Vietnami sõjas aega teeninud naiste seni rääkimata lugu, olin intrigeeritud.
Tegemist peaks olema traagilise ning emotsionaalselt keerulise raamatuga, mis lahkab USA naiste rolli enne ning peale Vietnami sõda, kuid ka Vietnami sõja ajal. Lugejana näeme me ullikese Frankie maailmavaadet, kus kõik on ilus: toit on laual, päike tõuseb alati, kapp on uhkeid riideid täis ning midagi traagilist ei juhtu. Kuni ta otsustab järgneda oma vennale Vietnami sõtta meditsiiniõena. Sealt hakkab tema areng, kus neiu saab aru, et maailm on palju julmem, ebaõiglasem,aga ka suurem ning kaunim, kui ta eales oleks osanud oodata. Lõpetuseks näeme, kuidas sõjaveteran saabub koduriiki, kus teda peetakse lapsetapjaks, teda ei hinnata ning tegelikult ei tea keegi, et naised üldse Vietnami sõjas olid.
Huvitav, kas ma ootasin liiga palju sellest raamatust, on minu ajaloo teadmised lihtsalt suuremad, olen vaadanud filme ja lugenud raamatuid, mis palju rohkemate emotsioonidega või ongi autor suht nõrguke, aga see raamat ei olnud raamat. Mida mina lugesin oli filmi stsenaarium ning mul on sellest tõsiselt kahju. Kristin Hannahi esimeseks raamatuks valitud “Naised” ei jätnud küll tahtmist haarata raamaturiiulil ootavate teiste teoste järgi.
Esiteks oli tunne, et autor on võtnud vägagi tugeva teema, millest rääkida, kuid julgusest on jäänud puudu. Ta nagu puudutab keerulisi teemasid, ta nagu paotab uksi nendesse ruumidesse, kuid viimasel hetkel tõmbub tagasi. Umbes nagu muuseumides, kus vanaaegsesse ruumi ei saa, aga üle ukseläve näed seda. Seetõttu jäi minule tunne, et Vietnami sõjast ning kõikidest kaasnevatest probleemidest mindi lihtsalt väga kergelt üle. See omakorda jättis tunde, et see sõda, mured, mis sellega seoses ilmiks tulid ning üldine ühiskonna kriitika sõdurite suhtes ei olnudki nii tõsine.
Teiseks, autor oli seostanud liiga palju probleeme peategelasega. Ma saan aru, miks autorid tahavad kõiki maailmapahesid ning -probleeme panna ühe inimese kaela, et ta siis võimalikult paljude lugejatega resoneeruks ning lugejad saaksid aru, mis muresid on, aga on teatud piir. Siinkohal läks autor kahjuks väga üle. Ei olnud vaja Frankiele kaela määrida kõiki neid olukordi: venna surm, mitmeid kordi armumine arstidesse, sõprade kaotamine, alkoholism, narkootikumid, seksrevolutsioon, vaimsed häired jne. Seda läks liiga paljuks ühele inimesele. Palju kergem ja usutavam oleks olnud, kui oleks pannud osad probleemid ja siis teisi probleeme läbi neiu sõprade või tuttavate elukirjelduste näiteks välja tuua.
Kolmandaks ei olnud siin piisavalt kirge. Ei, mitte tegelaste endi vahel, aga ka see loomulikult. Vaid sõja kirge. Teate neid emotsioonide puhanguid osade filmide puhul või raamatutel, kus sõda klopib, higi jookseb mööda selga ning sa elad nii kaasa tegelastele, et unustad oma maailma? Vot see on see, mida ma ootan sõjatemaatilistest teostest. Lisaks ka seda pisaratele kiskuvat patriotismi. Seda kahjuks siin väga ei olnud. Seda kirge ja patriotismi ei ärata lugejas ellu, kui emotsioonitult kirjeldatakse, kuidas veteranid oma medalid protestina ära viskavad. Seda tekitab midagi muud.
Mida rohkem lugesin ning jõudsin mõelda selle teose üle, seda enam tekib mul tunne, et autor oleks võinud tegelikult raamatu pooleks teha: Frankie Vietnami sõjas ja Franki tagasi USAs. Oleks olnud palju parem. Mõlemad teosed oleksid võinud olla sama paksud nagu praegune, aga autoril oleks olnud võimalus nendesse teemadesse sügavamalt sisse minna, andnud rohkem aega olukordadel settida. Nagu enne mainisin, siis hetkel jäi tunne, et kiiruga on kokku pandud palju erinevaid teemasid ja nendest minnakse väga kiiresti läbi.
Kokkuvõttes on mul kahju, et see raamat ei vastanud nendele ootustele, mis ma talle pannud olin. Temas oli palju potentsiaalne ning filmina arvan oleks see väga südamesse minev, aga kahjuks jäi autor omakirjeldustes minu silmis selles nõrgaks.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar