Viibisin kaks kuud kirjanduslinnas loomeresidentuuris, kus mind hakkas peale Praha hirmsa ja ohtliku ilu kummitama veel üks ootamatu tegelane – minust tunduvalt kuulsam ja kõrgemalt hinnatud kirjanik tähtsalt Kanadamaalt! Tundub, et teemad, millest paljud mõtlevad, aga teiste ees vagaviisakalt vaikivad, ongi minu spetsialiteet. Nii ka loomeinimese kadedus – sisimas ussitavad kõik, aga valjusti pajatavad sellest vähesed. Mina, lollike, olen jälle erand, ja ju selliste juhmuste nahka mul see palavalt ihaldatud kulka preemia ka läheb…
Et oma tunnustamata isikut vähemasti võõraste sulgedega ehtida, olen teele kaasa haaranud Jaroslav Hašeki, Milan Kundera, Bohumil Hrabali ja teised väga kuulsad Tšehhi kirjanikud. Vahele pikin ka turismiinfot, rohkesti õllejoomist (Prahas teisiti ei saa!) ja igasuguseid kaasnevaid jaburusi – näiteks viin teid Euroopa kõige kummitavamasse hullumajasurnuaeda, millest kujunes luksusliku Josefovi juugendmaja kõrval vaat et mu teine residents.
Teadsin, et tahan seda raamatut lugeda, sest silme ees oli kohe-kohe tulemas Praha linnareis. Olen Prahas käinud kunagi ammu kooliajal, aga ainuke, mida mäletan oli vihm, vihm ja veelkord vihm. Ahja, lisaks ka sombune taevas, ilged tuulepuhangud ning jahedus. Ühesõnaga, ma tean, et käisin Prahas, ma suudan seda iseseivalt ka mäletada, aga linnast ei mäleta midagi. Piisavalt on tehtud eeltööd klassikaliselt „Mida vaadata/teha Prahas“, et ainuke loogiline viis veel valmis olla, on lugeda „Minu“ raamatut selle linna kohta.
Mida enam ma vaatan erinevaid videoid ja pilte Praha linna kohta, seda enam hakkan vaikselt sellesse linna armuma. See tabamatu miski temas lihtsalt. Katrin Pauts on oma kirjeldustes ja galleriis seda sama efekti andnud edasi, mille puhul olen ääretult tänulik. Võiks siis loota, et reaalsus on sama, mida kirjeldatakse ning näidatakse. Praha tundub olevat see vana Euroopa klassika – arhitektuur, üldine miljöö ning inimeste suhtumine.
Mida enam lugesin, seda enam tundsin, et äkki ma samastun rohkem tšehhi kui eestlasega. Tšehh näib olevat inimene, kes ei häbene seda, et ta on tšehh. Ta ei lase sind endale koheselt ligi, ta on vaikne aga sügava veega, viisakas aga ka karmilt läbilõikav, kui viisakusreeglit rikud. Ta on uhke, et on tšehh. Ta ei lase ühelgi teisel rahvusel endale pähe istuda. Aga mida eestlased teevad? Hõikame küll suure hurraaga, et oleme vinged eestlased, aga ometigi laseme siis kohe endale pähe istuda võõrastel, kui neile meie reeglid ei istu või meeldi. Hakkame kohe tegema nii, et võõrastel oleks hea olla. Miks?
Kuigi raamat on „Minu Praha“ kohta, siis tekkis mul tahtmine edasi võtta kätte „Minu Muhumaa“ sama autori poolt. Katrin Pauts räägib suht palju oma Muhumaa draamast, millest ma küll midagi ei tea, aga mida enam lugesin, seda enam tahan teada, et mis selle raamatuga siis oli. Saan aru, et muhulased ei nõustu sellega, mida autor kirjeldas, aga sellegi poolest ei peaks nimetama inimest sedasi, nagu Katrin siin näitena toob.
Praha juurde tagasi – mulle meeldis, et autor on tegelikult väga palju soovitusi ning huvitavaid asukohti välja toonud, mida võiks külastada. Osades „Minu“ sarja raamatutes ei ole neid pea üldse, kui räägime välisriigi või -linna kirjeldusest, ja samas osades on ainult neid üksteise otsa kuhjatud. Siin on seda täpselt parajalt. Tänu raamatule sain jaole vaadata ära Youtube kanal „Honest review“ Praha külastuse kohta. Väga informatiivne ning soovitan, kui Prahasse sõit on plaanis.
Olles nüüd ka Prahas ise ära käinud, siis kas autori kirjeldus Prahast vastab sellele, mida ise kogesin? Ütleksin jah. Praha on vägagi kõnnitav linn - igale poole saab kõndides, kui pole tahtmist just väga linna äärde jõuda. Siis soovitan võtta ühistransporti. Päeva lõpuks annavad jalad korralikult tunda, aga mõnus on. Arhitektuur on hingemattev - Praha on rohkem Pariis kui Pariis ise. Linn on puhas, ei haise, ehitised on samas stiilis ja ka uued ehitised tehakse vanade stiili järgides. Hoitakse seda, mis on, mitte nagu meil (Estonia ooperimaja näiteks). Tšehhid on reserveeritud, vaiksed ja stiilsed. Toit, kui teha korralikult eeltööd, on hea ja maitsev ning üllatavalt taskukohane. Kuigi me ei leidnud kordagi päevapakkumist, mis oleks tulnud 5-7€ inimese kohta. Ikkagi oli ta selline 10-13€ inimene, aga see-eest oli kõht alati täis. Hinna üleüldises mõistes on Praha soodne ning taskukohane ja läheks veelgi kord sinna tagasi.
Mis jäi raamatust aga puudu, et 4 tärni ainult? Autori suhtumine. Nagu kirjelduses kirjas, siis autor sai loomeresidentuuri ning talve perioodil enne covidit tegi temaga samal ajal residentuuri üks Kanada kirjanik. Mida ma ütlen – autori käitumine ning suhtumine ei meenutanud 40ndates naisterahva oma vaid puhtehtsat koolikiusamine tasandit põhikoolis. Seetõttu tahaks ka Muhumaa raamatut lugeda, et mis seal nüüd toimub. Saan aru, et ta võis tunda mingid kadeduseussi selle kanadalase suhtes, aga no see käitumine, see suhtumine oli ülemõistuse. Labane, lihtsakoeline ning mitte kuidagi sobilik täiskasvanud inimesele. Ühes kohas toob autor välja, et tuttav tšehh oli öelnud, et aga „Äkki sa Katrin ise tekitad neid dramaatilisi olukordi ja siis kirjutadki nendest“. Äkki oli sel tuttaval õigus? Kõik, mis emotsioonidena meist läbi käib, ei pea nägema ilmavalgust raamatu näol.
Kokkuvõttes oli raamat mõnus just Praha näol ning soovitan kõigil, kel Praha mõttes või juba külastanud. Mis puudutab autori enda käitumist – sellesse peab igaüks ise suhtuma ning oma otsused tegema.
Aitäh, kirjastus Petrone Print!
Kommentaarid
Postita kommentaar