Eradetektiiv Cormoran Strike’i büroosse tuleb kasimata noormees Billy, kes usub, et nägi lapsepõlves pealt koletut kuritegu. Kuigi on selge, et noormehe mõistusega pole kõik korras, jääb midagi tema jutu juures Strike’i häirima ja ta asub tõe jälgi ajama.
Õige varsti vajab büroo teeneid üks tuntud poliitik ning Strike ja büroo kaasosanik Robin Ellacott hakkavad tegelema väljapressimisjuhtumiga, millel on ootamatu seos Billy looga. Taustaks 2012. aasta Londoni olümpiamängude sagin, sukelduvad Strike ja Robin, kelle tunded teineteise vastu muutuvad aina keerulisemaks, rikaste ja ilusate maailma, mille glamuurse fassaadi taga paljastub aga midagi sootuks inetumat …
“Surmav valge” jätkab Cormoran Strike edulugude sarja. Tegelikult võib sarja kõiki osasid lugeda täiesti eraldiseisvate osadena ja täiesti vabas järjekorras. Autor suudab vastavalt osale jagada lugejaga täpselt nii palju infot, kui vaja, et tegelaste senise eluga kurssi viia ja mõistmisega edasi minna. Sujuvalt on ühendatud järjekordse kuriteo kirjeldus kõrvalpõigetega Cormorani isikliku elu probleemidesse. Ilmselt, kui lugeda läbi kõik osad, siis see isikliku elu analüüs muutub ebaoluliseks. Aga on igati õigustatud, sest vastasel juhul pole üksikraamatu kontekst lõpuni mõistetav. Lihtsalt, mida edasi, seda paremini õpib autor kirjeldama nii detektiivi ennast, kui ka tema isikliku elu keerdkäike. Ja üha vähemaks jääb stseene, kus kirjeldatakse hingestatult Cormorani füüsilist abitust ja sellest tulenevaid raskusi. Õigemini, autor hakkab nendele kirjeldustele teisiti lähenema. Cormoran muutub lugeja jaoks inimlikumaks ja meeldivamaks.
Erinevalt sarja mõnest teisest osast on tegevus paigutatud väga konkreetsesse ajalis-ruumilisse konteksti - 2012.a. Londoni olümpiamängude aega. Lugedes see nüüd eriti lisandväärtust ei andnud. Tegelased oleks saanud kohtuda ka teistel protestimarside käigus ja ilmselt, mida kaugemale ajalooliselt see sündmus jääb, seda ebaolulisemad ja tüütumad tunduvad olustikulised kirjeldused. Oluliseks jäävad inimesed, suhted ja suhtlus. Oleks hea meelega lugenud sellest ka ilma kõrvalepõigeteta olümpiamelusse. Kuna raamatu pealkiri tundub nii otse vihjavat narkole, siis ootasin vastavalt sellega seotud kuritegu, aga võta näpust. Oli poliitikat, petmist ja pettumust, perekondade traagikat, julmust ja valet ning loomulikult rahaahnust. Raha paneb rattad käima ka selles loos.
Iga krimiraamatu keskmes on kuritegu. Tavaliselt saab lugeja kohe alguses teada, milles on küsimus ja hakkab koos uurijatega kurjategija jälgedes liikuma. Selles raamatus on praktiliselt lõpuni keeruline aru saada, mis siis see peamine kuritegu on ja keda või mida tuleks otsida. Väikeseid erinevaid liine on hästi palju ja tegelikult nagu kogu aeg ootad, millal tõeline pauk käib. On see vaimsete probleemidega Billy lugu, rikaste ja edukate minevikust kooruvad lood või midagi, mille jaoks kõik muu kirjeldatu on väga kaudseks taustaks ja isegi vihjeid napib.
Väga mitu liini konkureerivad terve raamatu vältel lugeja tähelepanu pärast. Saab lugeda poliitikute räpastest saladustest ja küsitavatest kommetest. Mõnda neist võib isegi mingil hetkel veidi haletseda, aga kaastundega ei tasu hasarti minna, sest keegi neist pole plekita. Kuidas võimujanu summutab kõik muud instinktid - see on igavene ja lõputu lugu. Väikesed kaasaegsed nüansid, kuidas silma paista ja karjääri teha või kuidas sind “tühistatakse”, kui sa meele järgi ei ole. See osa on veidi nagu kaasegsete seltskonnakroonikate lehekülgedelt ja seetõttu ei üllata. Ilmselt mõjuvad ka pikaajaliste demokraatlike traditsioonidega riikide lugejatele mõned asjad teisiti kui meile. Et poliitiku äritegevus peab olema eetiline igas mõttes ja igas maailma nurgas - juhul, kui ta muidugi soovib poliitikas aktiivselt jätkata. Sest muidu valija sulle ei andesta. Nii ta peaks ja võiks ju ka meil olla, aga …. eks me kunagi jõua ka selleni. Loodetavasti. Ja kuna selles osas on ühiskonnad siiski erinevad, siis eetilise aspekti asemel oli tugevam väljapressimise liin ja mõte, et poliitilises valimisvõitluses on kõik lubatud.
Kuritegeliku maailma ja oma isandatele lõputu ustavuse lugu erinevates vihjetes. Lugejana müttad nendes vihjetes ringi nagu paksus udus. Mida kauem mütata, seda enam tundub, et mineviku varjud on väga sünged ja nõuavad kättemaksu. Tundub, et toimus mõrv ja keegi on süüdi ja keegi varjas ja keegi nägi pealt. Aga kes tapeti? Kes tappis? Kes varjas? Ja kes ja mida nägi pealt? Ja kogu selle liini juures jääb segaseks, kuidas midagi sellist võis olla lähiminevikus seaduslik ja nüüd enam ei ole. Olgu see ainus spoiler - see viimane lause on autori suitsukate muule tegevusele, et lugejat veelgi rohkem segadusse ajada. Isegi siis, kui lõpuks lugejale pakutakse esimest kinnitatut mõrva.
Palju erinevaid peredünaamikaid ja lugusid - kokkuvõttes kõik kurvad ja ühiseks märksõnaks hoolimatus ja võõrandumine.
Selles raamatus oli kõike veidi liiga palju ja närviliselt ja kuidagi ebaühtlaselt. Ja lisaks veel hobused - igal pool ja igas variandis. Ja mingi neist hobustest ootamatult selleks lahenduse võtmeks osutubki.
Kõigist Cormorani lugudest oli see minu jaoks kõige keerulisem lugeda. Sõnaseade oli ilus, tõlge suurepärane, aga midagi segas, et lugu jooksma hakkaks. Ütleme nii, et kui filmi alguses näidatakse kaadris püssi, siis kunagi tuleb sellest ka pauk. Selles loos paugutatakse ära ja siis tuuakse seina peale püss ning öeldakse, et vaata hoolega - see oli kogu aeg siin.
Kommentaarid
Postita kommentaar