Lugu, kuidas Lõuna-Eesti juurtega perekonnanimi Prangli esimest korda Pranglile satub, algab hoopis Norras. Sedaviisi erilisi teid mööda kulgeb ka saare elu, mis on igas mõttes teistmoodi kui mandril: omas rütmis, oma seadustega, põlvest põlve kandunud tarkustega. Kuidas aga nii väikesel saarel nagu Prangli ettevõtlust arendada ning samas hoida ennast, saare loodust ja kogukondlikku elu? Mismoodi on omavahel seotud August Gailiti „Karge meri“ ja Prangli? Või mis asi on maailmakuulus pranglimine?
Erinevate tegelaste kaudu tõdeme, et saare inimest on hea võrrelda rändrahnuga: ta soojeneb päikese käes aeglaselt, aga kui lõpuks üles soojeneb, on tema vastu maru hea toetuda. Nii polegi ime, et kes sellele imelise looduse ja rahvaga saarele juba käima hakkab, ei see enam pidama saa.
Prangli... Saar, millest olen kuulnud, et „Jah, ta kuskil on“, aga ega ta väga silma ei ole hakanud. Ei ole ta nii kuulus, kui näiteks Hiiumaa, Saaremaa, Naissaar, Muhu jne. Ei ole olnud ka põhjust seda külastada ning tõelist pranglilasest tuttavat ka ei ole. Seega oli väga põnev võtta kätte Annika Prangli teos Pranglist. Üleüldse on viimasel ajal tahtmine „Minu“ sarjast haarata just kodumaiste paikade kohta. Ei teagi, kas hakkab see väljamaa kullasära kustuma või ise rohkem soovima olla paikne ning avastada oma koduriiki.
„Minu Prangli“ on mõnusa rütmiga kirjutatud teos, kus igavuse momenti ei tule. Annika Prangli lahkab mõnusa huumoriga oma nime tausta ning selle seost saarega, mida üllatuseks ei olegi. Nagu ta ise nendib – kui oleks nimeks olnud teine saar, siis oleks äkki sellest hoopis kirjutanud. Autor kirjeldab oma erinevaid ajajärke ning seotust saarega. Kuidas aina enam kisub saare juurde ning aina enam on raske sealt ära tulla. Mida rohkem lugesin, seda enam hakkab tunduma, et saarerahvas on hoopis teine kui mandri oma. Nad võtavad aega asjade tegemiseks, ei rapsi, ei tõmble, ei põe. Kõik saab tehtud ja ei pea stressama.
Tundub, et suurandmed on tõsine teema, sest kui Googeldasin lihtsalt „Minu Prangli“ raamatut või mingil muul moel Pranglit, siis hakkas Facebookis ja Instagramis viskama reklaame „Prangli Reiside“ kohta. See sama firma, mille siis Annika Prangli lõi. Põnev oli lugeda, kuidas üldse hakatakse pihta sellise turismiettevõtte loomisega nii väikse sihtkoha jaoks. Endale tunduks küll, et Hiiumaad või Saaremaad võtta sihtkohana on palju lihtsam kui väiksemaid saari. Ei läinud ka autoril see väga lihtsalt, nagu võis arvata, siis oli ka osa kohalikke, kes selle vastu oli. Naerma ajas kirjeldus, kui toodi esimesed kliendid saarele ning nende seas oli üks tumed nahaline naine. Vaatepilt pidi vist olema üsna koomiline.
Kuigi kõrvalt võib tunduda, et saarel elamine on selline idüll, koostöö ning kogukonna tunde hoidmine ja meelakkumine, siis kahjuks ei ole see nii. Jah, asjad on edasi arenenud, mis puudutab elementaarseid mugavusi ning armas oli lugeda, kuidas rahvas tuleb kokku ning teeb asju. Mis siis on see „aga“? Ei midagi muud, kui meie bürokraatlikud KOV töötajad. Väga masendav oli lugeda, kuidas maha võeti sadamakuur, mis aastaid oli olnud kogukonnasüda ning leidis rakendust erinevate ürituste ja tegevuste puhul. Siis lihtsalt otsustati, et võetakse maha ja ehitatakse kast sinna asemele. Mis siis, et rahvas oli vastu, oli raha olemas, et see restaureerida. Ei, KOV töötajad see ei huvitanud. Huvitav, kui võtta luubi alla erinevate KOV skandaale viimasel ajal, siis kas nad üldse töötavad selle kogukonna inimeste huvide tarbeks või lihtsalt on soojal istekohal hästi ennast sisse seadnud?
Nii nagu bürokraatlikud hammasrattad mõjutavad saare elu, siis mõjutab paratamatult saare elu ka see vaikus. Üksildus. Autor katsetas ära saarel elada, aga see ei ole kõigi jaoks ning mul hea meel, et ta seda ka suht otseselt välja ütleb. Kui terve saare peale on ikka mingi 10-20 inimest sügisel-talvel, siis on suht üksildane. Kui tegevusi ja üritusi ka ei ole, siis ega pidama jäävadki need, kes lõpuks seda vaikust kõige enam tahavad või vajavad. Ise ka ei teaks, kas sedasi mitu kuud suudaks olla.
Kokkuvõttes oli mõnus ja realistlik „Minu“ sarja raamat. Ta oli paraja tempoga, huumorit oli mõnusalt, reaalset saareelu kirjeldatud. Lisapunkt, et sai leitud ka firma, kellega võiks Prangli täiesti ära vaadata.
Aitäh, kirjastus Petrone Print!
Kommentaarid
Postita kommentaar