1986. Adrien, Étienne ja Nina on kümneaastased. Nad tutvuvad koolis, saavad ruttu lahutamatuteks sõpradeks ning tõotavad üksteisele, et jäävad kokku isegi siis, kui kunagi tulevikus kodusest väikelinnast Pariisi elama kolivad.
2017. Järvepõhjast leitakse auto, milles on paarkümmend aastat tagasi kaheksateistaastaselt kadunud tüdruku surnukeha. Juhtumit asub kajastama ajakirjanik Virginie, paljastades sammhaaval seosed sünge leiu ja kunagi ebaharilikult lähedase, kuid nüüdseks suhted katkestanud kolmiku vahel.
Autor, kes on vallutanud Eestimaa kirjandusmaastiku, on tulnud välja uue teosega “Kolm”. Perrini on samasugune autor nagu Anna Gavalda - lugedes ühte tema raamatut saad olla kindel, et sulle meeldivad need kõik ning uue teose ilmumisel soetad selle pimesilmsi. Kui nägin Tänapäeva lehel kunagi, et “Kolm” on tulemas, siis lugesin päevi, millal seda osta saan.
“Kolm” on kasvamislugu. “Kolm” on õppimise lugu. “Kolm” on kurbuse lugu. “Kolm” on vigade tegemise lugu. “Kolm” on raamat, kus lapsed kasvavad, jätavad hüvasti lapsepõlvega, tervitavad täiskasvanuiga ning õpivad selle ülimalt tahetud, kuid mitte alati kõige toredama perioodiga hakkama saama. “Kolm” ei ole raamat, mis lendaks käes, aga ta ei ole ka ühel kohal tammumine. Ta on aeglaselt voolav jõgi või väga hea vein, mida tuleb aeglaselt nautida. Kiirustades rikub võlu ära.
Ma ei tea, kui mitu korda ma panin “Kolme” kõrvale, aga seda ma tegin. Mitte sellepärast, et tõlge oleks keeruline või igav või midagi muud põnevamat tuli vahele. Ei, üldsegi mitte nii. Panin kõrvale, sest tahtsin loetul lasta seedida. Mõtiskleda selle üle.
Lugeda kolme lapse kasvamise lugu oli kohati nostalgiline, kohati kurb. Kirjeldused olid justkui sumeda augustikuu hellused. Oli tunda lõhnu, helisid, maitseid, kui lapsed läbi lapsepõlve mängisid, kasvasid, maailma avastasid. Said tunda ka maailma valusamaid piitsahoope ning arusaam, et mitte kõik inimesed ei ole head ning halvad asjad ei juhtu ainult halbade inimestega. Kurbuse moment tuli ette noorte seksuaalsuse avastamisel. Mitte sellepärast, et see oleks vale, aga see mõte, mida noored arvavad, et seksuaalsus ja intiimsus vahekorra näol on see midagi suurt, midagi olulist, midagi mida on vaja võimalikult kiiresti saada. Ometigi lapsepõlv ja see naiivsus, lapselikkus on midagi, mida me kunagi tagasi ei saa…
Kui raamat hakkab lahti harutama kolme inimese elu, näeme tegelikult, et elu on värviline ja mitmekirjuline maal, kuid põhitaust on ikkagi üks parajalt hall värvitoon. Ei ole siin elus midagi musta ja valget. Ma ei oskagi öelda, kelle elu oli kõige huvitavam lugeda. Kas Nina Tuhkatriinu lugu, Étienne piinasid läbi erinevate aastate või Adrieni avastuslugu läbi mitme tahu. Nad kõik olid huvitavad, kurvad, valusad, rõõmsad, edasipürgivad. Mitte kunagi alla andvad.
Autor lahkab paljusid elulisi teemasid, millest osad isegi tänapäeval on veel kohati tabu rääkida. Erinevus on selles, et autor on suutnud teatud teemasid kirjutada palju ilusamalt kui osad kaasaegsed autorid. Palju helgemalt, intiimsemalt, hingelisemals.
Kokkuvõttes on Valérie Perrini saanud hakkama järjekordse suurepärase raamatuga. Siinkohal suur aplaus tõlkijale, kes suutis kõiki nüanse lugejale välja tuua. Kuigi tegemist oli suurepärase raamatuga, siis seekord seda vau-efekti ei olnud nagu esimesel korral. Seekord oli rohkem nagu pikale veniv mõnus veiniõhtu, kus oluline pole tormamine või kuhugi sihtpunkti jõudmine, vaid aeglane kulgemine.
Kommentaarid
Postita kommentaar