Isak töötab koduhooldajana ühes väikeses Smålandi asulas. Ühel päeval võtab temaga ühendust ta isa, rahvusvaheliselt tuntud kunstnik, kes ta lapsena maha jättis. Nüüd on isa suremas ja tahab ära leppida. Ta tahab ka oma varanduse testamendiga Isakule jätta – ehkki teatud tingimustel. Isak sõidab koos oma tüdruksõbra Maddega isale külla ja nad tõmmatakse psühholoogilisse mängu, kus piir tegelikkuse ja õudusunenäo vahel muutub üha hägusamaks. Algab mäng elu ja surma peale.
Võtsin “Tulejumala” ette hästi lihtsal põhjusel - mulle tohutult meeldis Ulf Kvensleri “Painajalik rännak”. Autoril on eriline anne jutustada lugu kellegi sisemaailmast ja vaatenurgast lähtuvalt. Lugedes samastud tegelasega, tunned ilma kõhklusteta talle kaasa, rabeled välja ohtlikest olukordadest, analüüsid oma tegevust - ja siis annab autor sulle reaalselt “puuga vastu pead”. Isegi, kui sa tead, et kuskil krimiloo hargnedes peab tulema see pätispüant, osutub lahendus ootamatuks. Ja veel üks selle kirjaniku plusspunkt - tekst ei muutu labaseks ega rõvedaks.
Alustades “Tulejumalat”, olin seega enda arvates ette valmistatud. Ja tõesti, lugu hakkab hargnema peategelase Isaku suu ja silmade läbi. Isak on noor, pikk ja kena mees - aga sellest saab aimu tasapisi. Teda on kasvatanud vanaisa, kes on tast vorminud empaatilise ja tundelise inimese. Isakul on vanaisaga eriline side läbi kogu raamatu ja vanaisa väärtusmaailm osutub lõpuks tugevamaks kõigist maistest ahvatlustest. See ei tähenda, et Isak ei libastuks, aga iga kord saab ta sellest ise aru ja põeb sügavalt. Isak on olnud vanaisa hoole all alates kuuendast eluaastast, pärast seda, kui tema ema ja kolmeaastane õde tulekahjus hukkusid. Kui sügav see trauma tegelikult oli ja mida väike poiss reaalselt läbi elas selle tulekahju käigus, jäägu igaühe enda avastada. Kirjanik harutab seda liini lahti väga delikaatselt, andes lugejale aega mõelda omi mõtteid ja võimalikke põhjusi-lahendusi. Sügav kummardus vanaisa ees, kes püüdis Isakut mõista, toetada ja ei naeruvääristanud tema hirme ega kiirendanud tema taastumist.
Ma olin valmis, et Isak on kurjategija ja seda enam, et üsna alguses hakkab paralleelselt jooksma kaks Isaku lugu; Isak vanglas ja Isaku tee vanglasse. Ja vaatamata sellele, et kirjanik peategelase seekord kohe vanglasse kirjutab, oli Isak algusest ja mida edasi, seda rohkem mulle sümpaatne. Mida enam autor tema loole uusi minevikujooni lisas, seda sümpaatsemaks ta minu jaoks muutus. Inimene, kes mängiti suurte rahade ja ahvatluste maailmas halastamatult lõksu. Ta lihtsalt oli sümpaatne, vaatamata kõigele, mis ta olevat teinud - sest vanglas ta ju ometi oli ja midagi pidi ju siis teinud olema. Mida konkreetselt, saab teada suhteliselt raamatu lõpus. Ja sinna lõppu tuleb ka Kvensleri kannapööre ja jälle “puuga pähe”.
Isaku elu oli raamatu alguses olnud õnnelik, sest tema arvates olid asjad nii nagu pidid. Tal oli töö ja ta sai hakkama ja talle see sobis. Tal oli tüdruksõber Madde, kellega ta oli kohtunud aasta tagasi ja kellega ta nüüd koos elas oma väikeses korteris.Neil olid tulevikuplaanid. Siis lisandub pildile Isaku isa, kes pole alates tulekahjust tema vastu suurt huvi üles näidanud ja elanud oma elu oma reeglite järgi. Isast on saanud edukas, nõutud ja pööraselt rikas kaasaegne kunstnik Fredrik Barzal, kellel ühel hetkel avastatakse ajukasvaja ja kes justkui tahaks pojaga enne surma ära leppida ja kogu oma varanduse Isakule jätta. Ainult see peab toimuma isa reeglite järgi, kõik tuleb välja teenida ja iga sammuga kaotab Isak midagi iseendast. Kõigel on hind, on alati olnud. Kui ränk see hind võib tegelikult olla, selgub raamatu lõpus. Aga tõsi on see, et isa Fredrik ei armasta mitte kedagi peale iseenda. Ja Madde ei armasta mitte kedagi peale iseenda. Ja kõige selle keskel püüab Isak jääda inimeseks.
Ulf Kvensleri stiil on võrratu - lakooniline, aga sujuv ja emotsionaalselt mõjus. Ilus keel ja suurepärane sõnakasutus, mis pole tõlkes kaduma läinud. Selle raamatu lugemist võib lihtsalt nautida ja krimiliin on boonus. Psühholoogiline põnevik, mis ei upu psühholoogilistesse sügavikesse ja veidrustesse, on tänapäeval haruldane. Ei ole vaja kurjust alati seletada diagnoosidega. Mõnikord on lihtsalt kurjus, julmus, ahnus, alatus ja mõnikord on see headele inimestele lähemal, kui nad karta oskavad. Nii lähedal, et karta oleks justkui naeruväärne. Kuidas elada, kui kahtlustama peaks kõiki.
Raamatus on mitu kuritegu, aga jäägu nendeni jõudmine igaühe enda avastamisrõõmuks.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar