Olavi eelmisest raamatust „Minu Tenerife“ sai lugeja aimu, et elu palmisaarel on kõike muud kui rannal lebamine, papagoi õlal ja kokteilikõrs suus. Ilmselt jäi autoril siiski proovilepanekuid väheseks, sest ta otsustas ennast sisse seada kahele saarele korraga, ning et sellel teisel saarelgi kõik liiga libedalt ei läheks, võttis ette saja-aastase rehielamu ja asus rajama oma väikest Saaremaad, kuhu tasapisi hulluksmineva maailma eest pageda koos kasside ja Kiisuga.
Et õigustada oma patoloogilist kiindumust meretagustesse paikadesse, teeb autor raamatus põikeid kaugemasse ja lähemasse minevikku, kust vaatavad vastu kirikutele katuse pakkumine, laulatus tõrvikuvalgel, gooti peldik, verejanuline jahiemand ja isegi külmavereline piiriületus võltsitud passiga.
Olavi Saaremaa-raamat on omamoodi jätk ja täiendus Tenerife saagale. On lehekülgi, kus autoril õnnestub päris hästi varjata ilmselget asjaolu, et tegelikult on ta kass.
Kui jõudis info, et Olavi Antonsi poolt on tulemas uus teos, siis teadsin, et pean seda kindlalt lugema. Tema “Minu Tenerife” oli nii mõnusalt ja hubaselt kirjutatud, ajas tihti naerma ning autori kaine talupojamõistuslik suhtumine ellu oli värskendav. Seda enam, et olen hakanud rohkem avastama meie ilusat Eestimaad, oli tore lugeda Saaremaa kohta, sest mingil hetkel on soov ka see saar uuesti läbi sõita.
“Minu Saaremaa” on huvitava ülesehitusega. Iga peatüki alguses on lühike lõik selle kohta, mis toimub kohalikul või globaalsel tasemel ning seejärel järgneb autori enda jutustus. Oli põnev näha, et maailm võib suures laastus edasi pöörelda oma tõusude ja mõõnadega, aga tegelikult see väga inimest tema tasandil ei mõjuta. Meie elame ikkagi oma elu edasi.
Naerma ja pead vangutama ajasid NSVL aegsed jutustused. Mitte selles mõttes, et “appi, kuidas siis elati”, sest elati ja kohati tundub, et ka lihtsamalt kui tänapäeva nutistunud maailmas.Vangutama just see, et mida kõike inimesed tegid selleks, et saada, mida soovisid. See kujutluse aste, riskialdisus. Ise ei kujutaks ette, et Tallinnast-Saaremaale saamiseks kasutaks ainult küüdi küsimise võimalust. Või see, et saarele pääsen sõbra passiga ning siis smuugeldada kuidagi selle praamile tagasi, et ka sõber saaks tulla. Eriti itsitama ajas autori kirjeldus Janek Siiberi kirjeldusest “Neli tankisti ja koer” ning mida see mees noorte neidudega tegi. Ei tea, väike kadeduse torge või mis?
Huvitav oli lugeda ka ostetud talu protsessi ning mis kõik sellega kaasas käis. Kuidas autor ise asju tegi, avastas kivipõranda lambasõnniku alt, kuidas katust valesti peale löödi ja mida kõike veel. Kas ise midagi sellist teeks? Arvatavasti mitte, pole minu maitsele. Lugeda aga ning saada aru, et kellelegi meeldibki sedasi kõpitseda? Iga kell.
Mis tegi mõnel määral kurvaks oli tegelikult üleüldiselt inimeste suhtumine. Eriti, kui kirjeldatakse potentsiaalse jahikuurordi loomist Saaremaale. See “investorite” üleolevus mõjus väga ebameeldivalt, aga paratamatult sedasi suhtutakse Ida-Euroopasse. Lisaks, kui Olavi Antons kirjeldab ka ühiskonna kui terviku “lollistumist”. Ka mina nõustun, et me oleme jõudnud ja kahjuks veereme väga suure hooga mäest alla, ise takka lükates, olukorda, kus inimesed ei saa enam tekstidest aru. Isegi lihtsamatest versioonidest.
Aitäh, kirjastus Petrone Print!
Kommentaarid
Postita kommentaar