Maagiline saar. Ohtlik ülesanne. Põletav saladus.
Linus Baker elab vaikset, üksildast elu. Ta on neljakümneaastane ja elab tillukeses majas koos turtsaka kassi ja vanade vinüülplaatidega. Maagiliste Noorte Hoolekandeosakonnas menetlejana töötav Linus veedab oma päevi, hoolitsedes nende laste heaolu eest, kes elavad valitsuse sanktsioneeritud orbudekodudes.
Kui Linus kutsutakse ootamatult Eriti Kõrge Kõrgema Juhtkonna ette, usaldatakse talle kummaline ja salajane ülesanne: reisida Marsyase saare orbudekodusse, kus elavad kuus ülimalt ebatavalist last. Linus peab saama võitu oma hirmudest ja välja uurima, kas nad toovad või ei too endaga kaasa maailma lõpu.
Aga need lapsed ei ole saare ainus saladus. Nende hooldaja on šarmantne ja karismaatiline Arthur Parnassus, kes on valmis kõigeks, et oma hoolealuseid kaitsta. Kui Arthur ja Linus lähedasemaks saavad, paljastuvad pikalt hoitud saladused ja Linus peab valima: kas hävitada üks kodu või vaadata kogu maailma leekidesse lahvatamas.
Raamat, mis tekitas oma ilmumisel palju kõlapinda ja mis tekitas veelgi enam, kui autor oli öelnud, kust sa sai inspiratsiooni oma teose kirjutamiseks. Mina sattusin tema juurde alles nüüd ning ma ei mäleta viimati, millal oleksin lugenud täiesti võõra autori raamatu läbi kolme päevaga. Viimasel ajal juhtub seda aina vähem ning vähem. Kas on seetõttu, et aega napib või soovin lihtsalt raamatuid kauem nautida või midagi muud, ei tea. Mida tean, on fakt, et T.J. Klune kirjutab hinge kriipivalt ning mõjuvalt ja mul on hea meel, et seda on suudetud ka nii fantastiliselt tõlkida.
“Maja taevasinise mere ääres” - ostsin selle raamatu soodusega, sest olgen ausad - raamatud on kallid. Tükk aega veetis ta mul riiulil, oodates oma hetke kuni ühel suvepäeval instintikiivselt ta poole sirutasin. Enam käest ära panna ei suutnud. Tegelased on kirjutatud nii elutruult, nii eluliselt, nii armsalt ning südamlikult, et kõik need orbudekodu lapsed kui ka Linus ja Arthur pugesid südamesse. Paaril korral poetasin ka pisaraid.
Autor on suutnud ka üldist olustikku kirjeldada suurepäraselt. Kui muidu otsivad inimesed inspiratsiooni Pinterestist või Instagramist “aeglase elu” kohta, siis raamatu näol ütleks, et see on see raamat, mis sama asja kirjeldab. See voolavus, see värvilisus igapäevaelu tegevustes, see kulgemise võlu. Nii-nii nauditav oli seda lugeda. Laste igapäevased tegevused ja isikupärad, Linuse ja Arthuri omavahelised suhtlused, üldine loodus. Vapustav.
Mis oli minu jaoks üllatus oli, et kogu üldise maailma kirjeldus meenutas väga üks-üheselt autoritaarset diktatuuri. Viimati lugesin sellist suht täpset kirjeldust Orwelli “1984” raamatust. Siin oli seda muidugi tunduvalt vähem ning malbemal versioonil, aga tunnusjooni saab väga palju ikkagi tõmmata.
Kui puudutada ka autori “skandaali” või “draamat”, mistõttu selle raamatu puhul on lugejaid, kes seda ei loe või isegi raamatuid ära andnud, siis vabandust, mina ei saa aru miks. Nii palju, kui Googeldasin, siis sain aru, et autor oli öelnud, et tema inspiratsiooni raamatu kirjeldamiseks oli võetud Kanadas toimunud “Sixties Scoop” (kuni isegi 1980ndateni). Sealt see asi lahvatas. Ütlen selle peale, et paljud raamatud on ajendatud mingitest ajaloolistest sündmustest. “Näljamängud” - gladiaatorite võitlused. “1984” - diktatuurid. “Raamatuvaras” ja “Poiss triibulistes pükstes” - natsi-Saksamaa ja juudid. Seega ei saa aru, miks antud teos saab erilise pahameele osaliseks. “Sixties scoopi” tegevus ei ole omane ainult Kanadale, seda on üle maailma toimunud ja toimub (etnotsiidil on palju erinevaid nägusid ja vorme), kuid isegi, kui autor võttis selle aluspõhjaks, ei ole ta seda tegevust idealiseerinud oma raamatus.
Kokkuvõttes jätkan selle sarjaga ning isegi, kui uurisin lähemalt seda juttu, mis autori ümber on, ei vähenda see minu austust antud raamatu suhtes. Raamat on väga hästi kirjutatud, jäädes mõttesse kummitama. Kas raamat pole mitte siis edukas, kui ta panebki lugejaid erinevaid emotsioone tundma ning uurima rohkemat, kui on kahe kaane vahele trükitud?
Kommentaarid
Postita kommentaar