Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigama ajav, pakub „Kafka mererannas” ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergesti loetavaks ja paeluvaks tekstiks. „Kafka mererannas” on heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.
Murakami ei vaja pikemalt tutvustamist, olles üks kuulsamaid Jaapani kirjanikke nii riigisiseselt kui ka -väliselt. Nagu mõistan, on tema repertuaar just maagiline realism, kuid raamatupoes hoiatati, et väga oluline on võtta esimeseks Murakamiks just “see õige” teos. Muidu võib juhtuda, et teos on liiga maagiline, fantaasiaküllane ja imelik, et ehmatab eemale. Ma ei mäleta, kas “Kafka mererannas” oli see, mida öeldi, et on õige raamat, kuid mulle endale tundub, et mitte. Mõnda aega on nüüd möödunud, kui selle raamatu läbi lugesin, kuid siiani ei oska midagi väga kosta tema kohta.
“Kafka mererannas”... Oh jah… Ei oska nagu alustada temaga kuskilt. Esimesed 100+ lehekülge läksid mõnusalt. Noormees, kes põgenes ära kodust kuna ei soovinud ettekuulutuse täitumist. Vana mees, kes oskab kassidega suhelda. Suht okey oli lugeda, aga kui jõudsin Murakami väga kummastava seksuaalse kogemuse kirjelduseni, siis sealt läks piir ja panin raamatu mingiks ajaks ära. On üks asi lugeda ilusat romantilist kirjeldust vahekorrast. Isegi smuti on lugeda hoopis teine asi, kuid Murakami suutis esiteks kirjeldada seda asja väga kliiniliselt, mis muutis selle ebameeldivaks. Lisaks see teema, kes kellega teeb, oli vastuvõetamatu. Seetõttu ta ka kõrvale panin.
Miks võtsin uuesti kätte oli, kui raamatuklubist öeldi, et “Kafka mererannas” on nagu Oidipuse jutustus. Kui selle info teada sain, siis julgesin uuesti võtta ning mingitest kohtadest lihtsalt pilguga läbi lasta. Ei meeldinud Oidipus kunagi gümnaasiumis, ei istunud ta uuendatud versioonis ka siin. Infoks lihtsalt soovin tähelepanu juhtida, et jah - Murakami kirjeldab seksuaalseid kohti väga kliiniliselt. Mitte ainult neid vaid ka rõvedaid haiget tegemise kohti. Kas see meeldib või mitte, oleneb kindlasti igaühe maitsest.
Edasi lugedes sain aru, miks Murakami populaarne on. Raamatus on pikitud väga palju elulisi mõtteid, mida me kõik mingil hetkel mõtleme. Neid analüüsitakse, leitakse nii poolt- kui ka vastuargumente. Kirjakeel ei ole liiga lihtne, et haigutama ajaks, aga ka mitte ülemäära keeruline, et ei saa aru, mida siis lõpuks öelda sooviti. Igaüks leiab mingit mõtteainet, mida kas siis üksi või kaksi edasi arutleda.
Kokkuvõttes ütlen, et “Kafka mererannas” on huvitav teos ning halb ei ole ta kindlasti. Samas on ta hoopis teisest puust maagiline realism, kui mina isiklikult harjunud olen. Jaapani kirjandusele omaselt poeb ta kuskilt otsast südamesse ning paneb mõtlema. Kodus ootab mind järgmine Murakami. Kas ma võtan ta kohe kätte? Arvatavasti mitte, sest kuigi aega on möödunud, on mul ikkagi vaja veel seedida seda.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar