Pealkiri: "Tuvitunnel"
Autor: John le Carré
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2025
Lehekülgi: 304lk
Hinnang: ⭐⭐⭐
Alates külma sõja aastatest, mil le Carré töötas Briti luures, hiljem kirjanikutöös, mis viis ta sõjast lõhestatud Kambodžasse, Beirutisse 1982. aasta Iisraeli sissetungi eel ning Venemaale enne ja pärast Berliini müüri langemist, on le Carré alati kirjutanud kaasaja südamest. Käesolevas raamatus, oma esimeses mälestusteraamatus, on le Carré nii naljakas kui lõikavalt terav ning tõlgendab sündmusi, mille tunnistajaks ta on, samasuguse moraalse paindlikkusega, mille on süstinud ka oma raamatutesse.
Ükskõik, kas ta kirjutab papagoist Beiruti hotellis, kes suutis täiuslikult matkida automaadituld ja Beethoveni viienda sümfoonia avaakorde, külastab Rwanda muuseumi, kus pärast genotsiidi on välja pandud matmata surnud, tähistab vana-aastalõppu koos Yassir Arafatiga ja tema ülemjuhatusega, küsitleb saksa naisterroristi Negevi kõrbes asuvas vanglas, kuulab suure füüsiku, dissidendi ja Nobeli preemia laureaadi Andrei Sahharovi tarkusi või kirjeldab humanitaarabitöötajat, kellest on inspireeritud „Ustava aedniku” peategelane, annab le Carré kõigele elu ja huumorit, paneb meid kord valjusti naerma, kord aga kutsub meid mõtlema uuesti sündmustele ja inimestele, keda me enda arvates juba mõistsime.
Mis kõige parem – ta laseb meil heita pilgu ühe kirjaniku rohkem kui kuue aastakümne pikkusele teekonnale ja inimliku sädeme otsinguile, mis on andnud tema väljamõeldud tegelastele nii palju elulähedust ja soojust.
John le Carré (1931–2020) sündis Inglismaal ning õppis Berni ja Oxfordi ülikoolides. Ta töötas õppejõuna Etoni kolledžis ja külma sõja ajal lühikest aega Briti luures. Rohkem kui viiskümmend aastat elatus ta kirjutamisest.
Kuigi alguses tundus, et tegemist on spiooniraamatuga, ei ole tegelikult asi sugugi nii. Tegemist on kirjaniku memuaaridega, milles tundub, et ta on pigem välisdiplomaat, kellele visatakse järjepanu tähtsaid või tuntud inimesi kaela. Lisaks, otsides ideid oma raamatutele (millest ta ka palju muljetab), rändab ta maailmas ringib ja kohtub inimestega, keda enamasti keegi ei näe. Raamatusse on kogutud suurel määral kirjaniku mälestusi eri ajastutest ja eri inimestest.
Üks esimene asi, mis hakkas silma, oli, kui laiali pillutatud lood olid. Ilmselt oli need üles kirjutatud nii, kuidas oli meelde tulnud, aga minu ajaline arusaam kadus esimeste peatükkide järel täiesti ära. Peatükkide sisu jaotaksin kaheks: ajaloolised ja muu. Ajaloolised olid minu arvates palju huvitavamad, nendes räägib autor mitmetel teemadel. Näiteks lahkab ta Briti luure suurima topeltagendi, Kim Philby (kes töötas samaaegselt Nõukogude Liidu jaoks), tööd ja mida see kaasa tõi. Oma kirjeldustes teeb autor mõttevälgatusena tekkinud kõrvalpõikeid, mis on tegelt hästi informatiivsed. Näiteks oli NL-i Türgi mereväeatašees olev ohvitser hoiatanud britte, et nende seas on kolm topeltagenti, üks vastuluures. Juhuse kombel pandi asja uurim Philby, kes oligi see vastuluures olev topeltagent. Ning nagu selgub, pärast reetmise selgumist elas Philby veel pikalt edasi Moskvas, kus oli vahepeal isegi kutsunud autorit enda juurde.
Lisaks lugedes neid ajaloolisi peatükke, tekib väga tõsine tähelepanek: natsid ei kaotanud sõda, nad lihtsalt assimileerusid. Üks tähtsamaid, kes silma torkas, oli ilmselt Hans Globke. Tema oli see, kes algatas juudiprogrommid, ent Nürnbergis teda ette ei võetud. Pärast seda nõudis Adenauer (Lääne-Saksa kantsler), et Globke oleks tal minister ka veel. Globke kasutas võimalust, ja tegi seadused, et natsi riigimehi, keda oli ebaväärikalt koheldud (nt Nürnbergis), peavad saama kätte kõik palga, mida nad oleksid ametis saanud siiani, lisaks peab neil võimalus uuesti tööd leida. Temast kirjutati kõige pikemalt, aga ette tuli ka teisi Gestapo ja surmalaagrite valvureid, kes tööd leidsid, ning mitte ainult Euroopas, vaid ka mujal (kõige naljakamal kombel Iisrealis, aga samas võttis Mossad tööle ka Otto Skorzeny…).
“Muudes” peatükkides on vähemad tõsisemad inimesed (kuigi mõned sealt on üsna kuulsad), näiteks erinevad režissöörid, näitlejad, nii maffia bossid kui tavalised inimesed. Näiteks ühes peatükis pidi ta mängima vahendajat režissööri ja Richard Burtoni vahel, sest esines teataval määral hõõrdumist. Siis aitas ta tšehhi näitlejal Vladimir Pucholtil saada arstiks. Ja oli palju teisi lugusid. Siin kohal olid tõenäolisemalt siiski kõige huvitavamad lood tavalistest inimestest, kes külma sõjaga pidid kohanema. Endale jäi meelde kõige paremini lugu ühest Kambodža naisterahvast, kes pidas ülal lennufirmat, millega päästis punaste khmeeride vangistusest lapsi. See naine toimetas ka edaspidi mujal sõjatsoonides, ent hukkus lõpuks maalihkes käigus Kosovos.
Mind ennast paelusid rohkem ajaloolised jutud ning autori mälestused tema raamatute või filmide kirjutamisest lasin lihtsalt pilguga üle. Seetõttu läks lugemine mõnikord väga kiiresti, mõnikord aeglasemalt, kus vahepeal olin asjast väga huvitatud, teinekord tahtsin igavusest magama jääda. Seetõttu hindaksin raamatut 3 tärniga 5-st, sest huvitavat oli siin raamatus pigem rohkem.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar