Suurepärase abielu saavutamine on keeruline, vaid vähesed teavad selleni jõudmise saladust. Nädalavahetuseks New Yorki sõitnud Dara Willcox tutvub kunstigaleriis Austin Clarke’iga. Nende kahe elavaloomulise ja ambitsioonika noore inimese eluteed on tegelikult erineval kursil: mees on inglane, ajutiselt New Yorki tööle suunatud, naine Põhja-Carolinast, alustamas juuraõpinguid. Kuid neile ei lähe see korda.
Kihluse tähistamine toob Dara vanematekoju kokku pere ja lähemad sõbrad. Dara isa Rich ütleb toosti. Järsku ajab Lee ümber veiniklaasi, erkpunane vein valgub laudlinale ja Austini riietele. On see märk tulevastest raskustest?
Mõne aja pärast saab Austin Londonist vapustava teate, mis nurjab kõik ta plaanid. Pikemalt mõtlemata otsustab Dara pulmad ära jätta, varjates tegelikku põhjust oma lähedaste eest, mis on vastuolus nende peret seni iseloomustanud usaldusliku avameelsuse õhkkonnaga. Lee ja Richi enda abielu peavad kõik lausa suurepäraseks ja Dara vanaema Charlotte’i abielu kadunud senaator Manniga oli isegi veel täiuslikum. Ekstsentriline psühholoogiametit pidav Charlotte on sel teemal raamatuidki avaldanud, tema menukid õpetavad, kuidas saavutada hea või – mis veel parem – suurepärane abielu. Samal ajal, kui Dara pageb probleemide eest Californiasse, seisab Londonisse naasnud Austin silmitsi kohutava tragöödiaga. Siiski on see Dara ema Lee, kelle impulsiivne otsus nende saatusele uue suuna annab.
Mu esimene Varraku ajaviiteromaan oli eelmisel aastal “Millal on armastuse aeg?” ja kuigi see raamat otseselt ei lennanud käes, siiski ei suutnud seda ära panna ja ta oli ikkagi väga hea lugemiselamus. Seetõttu võtsingi julgema käega järgmise ajaviiteromaani. Kevad-suvised perioodil tundubki vahepeal, et tahad lihtsalt midagi kergema ning positiivsema meeleoluga raamatut lugeda. Midagi, mis ei nõua väga palju süüvimist, ei pane filosofeerima ning mida võib ka hiljem uuesti kätte võtta. “Suurepärane abielu” on kindlasti selline teos, kuid ootamatult pani ka see mõtlema, et mis on siis “suurepärane” abielu?
“Suurepärane abielu” on perekonnalugu läbi kolme põlvkonna. Näeme, kuidas suhtutakse abielusse ning mis on hea ja mis on halb läbi kolme erineva naise vaatepunkti. Kui lugeda sisukirjeldust, siis ootasin, et autor süüvib rohkem põlvkondade erinevustesse ning toob välja tuntavad erinevused naiste mõttemaailmas. Kahjuks nii ei olnud ning tundus, et kõik mõtlevadki samamoodi. Ometigi nii ei peaks saama olla, sest esiteks igaüks tõlgendab “suurepärasust” erinevalt ning kui raamatu oleviku tegevus toimus 1995, siis Dara vanaema ajastu oli juba olemuselt teine. Kõik kokku oleks pidanud tooma esile mingeid erinevus ikkagi. Ei olnud kahjuks ka väga palju sissevaadet naiste enda suhetesse, kui peategelase Dara oma välja jätta. Oleksin tahtnud lugeda rohkem ka tema ema ning vanaema suhete kohta. Mis oli raske, mis oli kerge, kuidas ühiskond mõjutas jne.
Mida ei saanud peategelase naisliinide kaudu kogetud, sai see-eest kogetud kõrvaltegelaste näol. Autor on sujuvalt kirjutanud sisse peaaegu, et “mini-lood” Dara ning Austini sõpradest ja nende eludest. Kogeme raskusi, mida kujutavad endast uude linna kolimisest, homoseksuaalsus, suur vahemaa armastatute vahel, vana leegi tärkamine. Muigama ajas, et lõpuks kõrvaltegelaste suhted olid põnevamad kui Dara ning Austini vaheline liin.
Raamat oli oma tegevuste poolest väga etteaimatav, aga see ei häirinud. Teadsin, mida võtan ning selle ka sain. Umbes veerandi pealt tabasin ära, mis see suur teade on ning kuidas ka Dara edasi käituma hakkab. Kas see oli loogiline käitumine? Ausalt öeldes ei tea, sest kui panna mineviku tegevused ajajoonele, siis teoorias ei tohiks keegi olla pahane, et keegi midagi kellegagi tegi. Meenutas olukorda kuulsas telesarjas “F.R.I.E.N.D.S”, kus Ross pühendunud karjub “We were on a break!”. Vahepeal viskas aga kopsu üle maksa ikkagi Dara käitumine. Ei tea, aga selline pidev “iseenda leidmine” ja “raske kättesaamine” tundus alatu Austini suhtes. Ega ka tal ei olnud kerge.
Mis puudutab seda teadet, mis abielule suure punane stopi pani, siis see oli küll alatu. Ausalt öeldes haiglaslik. Kujutada ette, et inimene kasutab sedasi kedagi nii julmalt ära oma haiglasliku soovi täitmiseks… Külmavärinad tulevad selle peale.
Kokkuvõttes oli mõnus suvine lugemine. Mõtlesin ka ise, et mis oleks siis see “suurepärane” suhe ja kas sellist asja on üldse olemas?
Kommentaarid
Postita kommentaar