Pealkiri: "Lewise malenupud"
Autor: Peter May
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2023
Lehekülgi: 288lk
Sari: Lewise triloogia; III osa
Hinnang: ⭐⭐⭐
Elu Lewise saarel, Šotimaa metsiku, kuid kauni loodusega kauges nurgakeses, kulgeb endiselt pidevas võitluses loodusjõududega.
Fin Macleodist on saanud Lewisel eraomanduses oleva maavalduse turvaülem ja tema ülesandeks on teha lõpp saarel toimuvale suuremahulisele salaküttimisele ja röövpüügile. See töö viib ta uuesti kokku Whistler Macaskilliga, kohaliku röövpüüdja, Fini teismeea sõbra ja ammuse saladuse teadjaga.
Aga kui nende taaskohtumise tagajärjed vägivaldse ja pahaendelise suuna võtavad, mõistab Fin, et tõe välja selgitamine võib hävitada tuleviku.
Triloogia kolmandas osas leiavad lahenduse mitu olulist küsimust, mis on varasemates raamatutes lahtiseks jäänud. Lahenduse, mis sobib May kirjeldatud süngele ja tuulisele Lewise saarele selle äratuntavalt raske, mineviku taagast laetud õhustikuga.
See on lugu sellest, kui vaatamata kõikidele püüdlustele jäävad su juured kuskile sügavale maha ja vaatamata pingutustele ei suuda sa kuskil mujal ennast päris koduselt tunda. Miks inimestele tundub, et lahkumine lahendab kõik probleemid. Et hopsti ja oledki uus inimene. Tegelikult tuleb ju vana mina kaasa ja reaalsuses midagi ei muutu. Kui on saladused, siis on neil komme kõige ebasobivamal momendil välja tulla ja kõik vahepealne muutub põrmuks. Ja kui sa tahad alustada sealt, kus pooleli jäi, siis vahepealsed aastad lisavad algusele mõru nüansi.
Selles raamatus on Fin tulnud tagasi oma koju. Lewise saar pakub talle tööd ja leiba, aga kodu tuleb alles hakata taastama nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Tädist jäänud vana maja vajab meeletult ajalist ja rahalist ressurssi. Veelgi rohkem aga tahtmist. Sest see on ikkagi jätkuvalt tädi maja. Ja ega terve katus pea kohal veel kodukatus ole. Fin tuli saarele oma poja juurde, ehkki ta sellest pojast 18 aastat mitte midagi ei teadnud. Poisist peaks saama Fini jaoks ankur sellel tormisel elumerel, aga iroonilisel kombel kordab saatus poisi elus samu pöördeid nagu Fin ise juba kogenud on. Fini vana armastuse tuli nagu hõõgub tuha all, aga leeki üles ei võta - liiga palju segavaid tegureid. Kokkuvõttes on Fin MacLeodi isiklik elu sama puntras nagu kõikides eelnevates osades. Aga lohutuseks - ka “Lewise malenuppe” või rahulikult lugeda eraldiseisva raamatuna, sest kõik teadmiseks-mõistmiseks vajaliku on autor lugeja jaoks kenasti vahele põimitud.
Tegelikul kerkib selles raamatus isade-laste teema erinevates variatsioonides päris mitu korda. Ja väga erinevate tegelste osas. Kas me tunneme oma vanemaid? Kas me jõuame neile ütelda, et me neid armastame? Millised lapsed me ise oleme? Ja millisteks vanemateks me kasvame? Mis saab meie lastest, kui meid ei ole? Mis juhtub siis, kui lapse bioloogiline vanem ja kasuvanem ei suuda last jagada?
Kuskile kõigi nende küsimuste vahele jäävad vana mahavaikitud kuriteo juured ning kuskil saab avapaugu uus kuritegu. Peter May suudab selle kõik kokku kirjutada üheks korralikuks krimilooks, mis tegelikult ei muutud kordagi igavaks ega moraalitsevaks.
Käesolevas raamatus lisatakse Fini minevikust uued episoodid. Teismelise nooruki ellu jäi muusikaarmastus, siirad sõbrad ja väikesed vembud, mis lumepallina kasvasid tõsisemaks kuriteoks. Kas ühelegi kuriteole on õigustust? Kas mõnele peaks olema lubatud see, mis kõigi teiste puhul on karistatav? Millal ja kuidas võib sinust saada kuriteo kaasosaline? Kas kuritegu suudab liita või lahutada inimesi? Kes on lõpuks süüdi? Ja milles on süüdi? Mis hetkel lõpeb vaikimiskohustus?
Oma uues ametis maavalduse turvaülemana vastandub Fin mingiks hetkeks oma vana sõbraga. Aga ainult korraks, sest ka salakütt võib olla puhta südametunnistusega inimene ning mõnikord sõprus ongi jääv. Kuniks surm neid lahutab.
Kokkuvõttes, kõik on jälle hoopis teisiti kui alguses paistab. Ja malenupud on tegelikult tähtsad, sest neil on nägu. Jäägu igaühe enda otsustada, milline kuritegu selles raamatus oli lõpuks see peamine kuritegu.
Kommentaarid
Postita kommentaar