Hoiad käes kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi. See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist…
Oh issand. Oh issand, oh issand, oh issand. Tegemist on vist hetkeseisul kõige vähem meeldiva “Minu” sarja raamatuga ning see tuli täiesti ootamatult. Ma ei oodanud seda, ma ei osanud kuidagi ette aimata. Kui raamatu sain, olin väga põnevil seda lugeda, sest olles puhtalt Tallinna neiu, on ikka tore teada, kuidas teised meid näevad või mis mõtteid mõlgutavad. Oleks teadnud, et Tallinna kohta väga midagi ei loe, vaid rohkem järjekordset Soome-Eesti võrdluse teemat, siis vahest oleks raamatu kõrvale pannud kohe alguses.
Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes kohe noorest peast tuli Tallinnat avastama, kui me maailmale end avasime. Kohe esimesest silmapilgust armus ta meie linna. Kes ei armuks, kui aus olen. Meil on ilus loodus, asjad on käe-jala juures, arhitektuur on kena, vanalinn UNESCO pärandis (veel ja loodaks, et jääks ka), ajalugu on igalpool. Olenemata, kas kõnnid vanalinnas, Lasnamäel, Pääskülas või Kristiines. Siin on kõike kõigile. Kahjuks näis mulle, et peale esimest armumist ja Tallinna kiitlemist, rohkem seda ei tulnud.
Edasi, selle asemel, et näha Tallinna linna läbi soomlase pilgu, hakkasin nägema rohkem soomlase elu, mis pendeldab Tallinna ning Helsingi vahet. Ometigi raamat on teemal “Minu Tallinn”. Ma ei ole kindel, kas mul lugejana oli tarvis lugeda, kuidas ta Soome saatkonnas töötas ja purjus soomlasi aitas. Või seda, kuidas laktoosivabu asju meil väga palju ei olnud tol ajal. Või ridu erinevaid restorane. Või lõpuks, mis hakkas väga häirima, oli lõputu Soome ja Eesti võrdlemine. Jah, natukene võib ju lugeda selle kohta, aga ju läks üle võlli see, sest kui lõpuks öeldakse, et Soomes oli keskmine bruto kirjutamise ajal mingi 3000€, siis tore teile. Me olime NSVL all, Soome ei olnud. Pole nagu midagi võrrelda seda arvesse võttes.
Midagi positiivset? Kirjutamisstiil oli iseenesest sujuv. Ei jäänud kuskil toppama, seisma ning ei mõjunud kummastavalt. Veel midagi head? Autor iseenesest tunnustab seda, et eestlased on kõigele vaatama püsti jäänud. Oleme jah ning hea näha, et seda ka märgatakse.
Kokkuvõttes olin aga raamatus pettunud. Ma ei oodanud ma ei tea mida, aga see, mida lugesin ei olnud kindlasti ka seda. Kindlasti on inimesi, kellele meeldis see raamat ja see täiesti OK. Minule mõjus see kahjuks nagu hane selga vesi.
Aitäh, kirjastus Petrone Print!
Kommentaarid
Postita kommentaar