Peter on kolmekümnendates eluaastates advokaat – edukas, kompetentne ja pealtnäha võitmatu. Kuid isa surma järel uinutab Peter end käepäraste vahenditega ja näeb ränka vaeva, et säilitada suhteid kahe väga erineva naisega. Sylvia on tema esimene armastus, Naomi aga tudeng, kelle silmis elu on üksainus naljamäng.
Ivan on kahekümne kahe aastane maletaja. Ta on end alati pidanud kohmetuks üksiklaseks, oma sundimatu vanema venna vastandiks. Isa surma järgsetel nädalatel tutvub Ivan Margaretiga, vanema naisega, kel on seljataga tormiline minevik. Ivani ja Margareti elud põimuvad üleöö ja tuliselt.
Kahele leinavale vennale ja nende armastatutele on see uus vahemäng – iha, meeleheite ja võimaluste ajajärk, võimalus teada saada, kui palju mahub ühteainsasse ellu, ilma et see puruneks.
Taaskord ülimenukas autor, kelle ükski teos mitte üheski keeles minu kätte ei ole jõudnud. Miks? Ma ei tea. Hakkab tunduma juba tüüplausena, mida ütlen iga raamatu kohta, mis on hea ja kuidagi justkui viimasena sellele rongile jõuan. Mul on hea meel, et Sally Rooney tutvustavaks esimeseks raamatuks sai olema “Intermezzo”, sest kuigi lugemine võttis omajagu aega, oli ta terve periood nauditav ning meeldejääv.
“Intermezzo” on kindlasti raske raamat. Olin seda kuulnud ning alguses kindlasti raskendas lugemist veelgi autori omapärane stiil mitte kasutada jutumärke. Arvasin, et see ei ole võimalik, et terve paks romaan sedasi kirjutatakse, kuid on ning see raskendas. Paratamatult. Raamat räägib kahe venna elust ning nende toimetulekust peale isa matuseid. Kui mõtetes hakkavad lugejad looma ettekujutisi, milline mingi tegelane võiks olla, siis Sally Rooney selleks võimalust ei andnud. Esimene peatükk hakkab kohe vanema venna Peteri vaatenurgast ning see on nii hüplik, nii kaootiline, nii tükiline, närviline, et autor ei pidanudki eraldi kirjeldama, et just selline see vanem vend ongi. Kõik tema peatükid olid sellised ja kuigi alguses võõrastav, siis mida edasi, seda enam võtsid seda iseenesest mõistetavalt. Selline Peter lihtsalt oligi. Noorema venna Ivani puhul olid peatükid jällegi teisest spektrumist: kliiniliselt puhtad, loogilised, väheke emotsioonitud, natukene kummastavad. Taaskord - selline lihtsalt noorem vend oligi. Samas, mida edasi loed, seda enam näed pisikesi pragusid nende tõekspidamistesse tekkimas ning muutusi läbi imbumas.
Miks oli ta keeruline? Elu. Elu on keeruline. Elu on ilus, ootamatu, üllatusi täis, päikseline, aga ka vihmane, raske, kahepalgeline, takistustega täidetud. Elu on justkui ameerika mäed, mingi periood on tore ja mingi periood raske. Kokku on ta nii ilus kui ka kurb. Ma ei oodanud, et Sally Rooney väga eluliselt ning ilustamata hakkab välja tooma elu erinevaid tahkusid. Erinevaid probleeme. Kusjuures mitte ainult vendade elus vaid ka nende naiste elus, kes vendadega seotud on. Selle teosega oligi tunne, et ega rohkem kui ainult ühe venna peatükki lugeda ei saa, sest kuigi midagi justkui ei toimunud, toimus seal tohutult palju.
Kuidagi väga kurb oli lugeda, milline meie ühiskond on. Eks see muidugi oleneb, mis ringkonnas liigud, milline on finantsiline seisund, kuid kuidagi on meie ühiskond ikkagi muutunud külmaks, kõledaks, üksikuks. Kahepalgelisus on kõikjal. Kui mehel oleks 14a noorem neiu, ei paotaks keegi silma. Samas, kui naisel on 12a noorem mees, siis on koheselt naine “millegi järgi” ja see on imelik. Lugeda, kuidas alkohoolikutest tuleb hoolida, sest “nad on haiged” oli marruajav, sest paljud seda arvavadki. Näha, kuidas raha ning staatus ei tee õnnelikuks, oli nii rahustav kui ka kurvaks tegev. Kui need elemendid ei hoia õnne, siis miks me neid jahime? Miks oleme valmis minema üle laipade? Kas monogaamia on ainuõige suhte viis või võib olla ka teisi viise, kui täiskasvanud inimesed omavahel on kokku sedasi leppinud?
Vendade vaheline vestlus oli kurb, aga ka ilus. Oli näha, et vanem vend teab lihtsalt elust rohkem ning noorem vend, kuigi olles teistest asjades targem kui vend, oli ikkagi laps. Nende omavaheline nääklemine, see tegelik hoolimine läbi valusate küsimuste ja ütluste. Oli kurb lugeda noorema venna vaatepunkti, kust justkui oleks oodatud, et ta emotsionaalselt toetab, aga samas juhtumi ajal oli ta veel ise laps. Kes siis teda toetab? Samamoodi õnnetu oli lugeda vanema venna tundeid, kes justkui pidi hoidma kogu peret üleval, aga kellele keegi ei andnud õlga nutmiseks.
Kokkuvõttes lahistasin lõpus nutta ikka korralikult. Sai pisarakanalid puhtaks. Ma ei oodanud seda, sest nagu ütlesin - midagi justkui ei toimunud. Samas toimus nii palju ning näha tegelaste realistlikku arengut, oli ilus. Valus, aga ilus. See on raamat, mis kindlasti jääb pikaks ajaks meelde ning nüüd võin lasta ka Sally Rooneyl tulla mu raamaturiiulisse.
Kommentaarid
Postita kommentaar