Oh “Minu-” sari, oh “Minu-” sari… Taaskord haarasid käed mõne “Minu-” sarja reisijutu järgi, sest kui väljas on sombune, kohati vihmane ning päikesepaistel on jäine tuul kõrval, siis mida paremat saaks teha, kui reisida lugude abil kuhugi sooja. Kuhugi, kuhu kõik igatsevad minna ning kus on tunne, et enamik eestlasi ka talviti puhkab. Või siis lisaks soetavad ka kinnisvara. Loomulikult on see Tenerife.
Pole ise kordagi Tenerifel käinud. Küll olen aga kuulnud jutte, kui paarid või lausa perekonnad seal nädalaid viibivad. Toit olla hea, kliima üle ei kurdeta, tagasi saabutakse ilusa päevitusega. Hinnaga on muidugi teine lugu, aga eks see päevitus ole vist väärt ka üsna krõbedat hinda. Tenerife on tõusnud ka kinnisvaramaastikul esikohale. Küll suvekoduks, küll pensioniaastate nautimiseks, kui ka “ohutuks” kohaks ning seda läbi aastate. Kui lugeda Olavi Antonsi “Minu Tenerife”, siis ausalt öeldes kaob küll soov sinna kinnisvara soetada. Puhata? Jah, seda võib, aga hakata läbi käima kogu seda bürokraatiat ning ausalt öeldes naha üle kõrvade tõmbamise nagu seal tehakse? Ei aitäh, seda sama asja on võimalik kogeda tunduvalt lähemale Eestile. Isiklikult jäi mulje, et Tenerife ongi parem puhkusekohana võtta, kui hakata sinna külge kleepima permanentset elukoha silti.
Väga huvitav oli lugeda kogu elu kohta antud saarel, sest autori enda mõtteviis, iroonia ning jutuoskused olid imetlusväärsed! Kõik peatükid voolasid, vist igas peatükis itsitasin ning mingeid kohti lugesin ka lähedastematele ette ja naersime siis koos. Muidugi kujutan ette, et kui Olavil need juhtumid reaalsuses juhtusid, siis nii palju naeru selle üle vast ei olnud, kuid olen tänulik, et autor on suutnud neid seiku hiljem sedasi kirja panna, et puudub see masenduse noot. Jah, kui lugeda, siis raputad pead ning oigad kaasa, kuid lõpus on ikka nägu naerul ning suhtumine “Juhtus, siis juhtus. Lõpp hea, kõik hea”. Imestan, et mehel nii palju raudseid närve oli tegelemaks hispaania ametnikega. Selline mulje jäi küll, et tööd nad teha ei viitsi, ei jõua, ei jaksa, aga raha küsida erinevate protsesside eest jõuavad küll. Kurb, aga eks see ole reaalsus.
Mis veel meeldis oli autori mõtisklused Eestisse tagasi tulemisega. Just see, et hakati puudust tundma meie sügisest-talvest. Kui alguses olid need põhjused, miks ära minna, siis peale paari aastaid, oli see jällegi põhjus, miks hakata vahepeal ka Eesti elama. Selline heldimus tuli peale. Kokkuvõttes väga hästi kirjutatud teos, mis annab põhjust naerda erinevate seikluste üle, kuid annab ka nii kaudseid kui ka otseseid informatiivseid infokilde selle saare kohta. Igaüks leiab midagi, olenevalt mis põhjusel ta Tenerifele läheb.
Aitäh, kirjastus Petrone Print!
Kommentaarid
Postita kommentaar