Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi.
Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud.
Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada. Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni!
Ma olen alati kahevahel, kas reisile minnes tuleks võtta raamatuid kaasa või mitte. Lugemine on kindlasti parem, kui lennukis või lennujaamas muusika kuulamine, filmide vaatamine või lihtsalt telefonis mängimine, aga … Kuna endal e-lugerit ei ole, siis paratamatult mõtled kriitiliselt selle lisaraskuse peale, mida isegi kaks raamatut tekitavad kohvris. Lisaks see hilisem pettumus, kui raamatud tulevad sama armsalt tagasi ehk täiesti puutumatult. “Minu maailmameri” ootas mind kannatlikult riiulis ja kui nüüd viis reisimine mind natukeseks ajaks merele, siis mil parem aeg seda lugeda, kui just merel olles!
Ütlen kohe ausalt, et see raamat, kas meeldib või mitte ning see oleneb puhtalt sellest, kas purjetamine pakub huvi või mitte. Mina olen selles teises grupis, kelle jaoks purjetamine ei ole hobi ning erilisi emotsioone esile ei kutsu. Kas ma ütleksin ära võimalusest minna purjetama natukene, teha mõnus kiire tiir ilusa ilmaga? Ei, naudiksin seda täiel rinnal. Kas ma aga soovin sellesse hobisse investeerida ning hakata käima üksinda meredel või ookeanitel? Kindlasti mitte. See on hirmutav, see ei ole kõigi jaoks ning lisaks loodusjõududele on veel teised ohud merel, kus oled veelgi haavatavam. Teised inimesed.
Sellele vaatamata meeldis mulle antud raamat väga. Ta ei läinud kiirelt, sest vahepeal kogu jutt purjetamisest ja selle valdkonna terminoloogiast oli minu jaoks igav. Samas ei saa märkimata jätte, et isegi seda osa kirjeldab autor väga mõnusalt ning võimalikult lihtsalt. Rohkem aga nautisin autori enda mõtisklusi elu üle. Kui inimene on nii pikalt üksinda ning ka veel inimestest eemal, on tal võimalus hakata päriselt mõtlema. Kõige enam pani mõtlema arutlus selle üle, et kuhu me maismaal koguaeg tormame? Merel on inimene loodusjõudude küüsis. See, et sina tahad kuhugi jõuda, on ausalt sinu isiklik probleem. Kui loodus tahab midagi muud, siis loodus selle ka saab. Maismaal, aga tormame me koguaeg kuhugi. Järgmine koosolek, järgmine pidu, järgmine pood, koguaeg midagi järgmist. Miks? Kuhu on meil kiire? Me jookseme ja teeme koguaeg midagi, aga kas me oleme rahul? Kas midagi saab päriselt ka tehtuks?
Mida oleks tahtnud näha rohkem oli kohalikku elu. Autor peatus päris tihti erinevates kohtades, kuhu lihtsalt ligi ei pääse ning minu maitse jaoks jäi nende kohtade kirjeldused väheseks. Ei midagi kolossaalselt suurt, aga lihtsalt natukene rohkem kirjeldust oleks olnud tore. Jällegi, kui tähelepanelikult lugeda, siis autor kirjeldab reaalselt elu teatud kohtades üsna otse. Saan aru, et päris kõike, mida ta mõtleb, paberile kirja ei saa panna must-valgelt, kuid piisavalt.
Aitäh, kirjastus Petrone Print!
Kommentaarid
Postita kommentaar