“Kuivav järv” - Arnaldur Indriðason

Pealkiri: "Kuivav järv"

Autor: Arnaldur Indriðason

Kirjastus: Krimiraamat

Ilmumisaasta: 2023

Lehekülgi: 294lk

Sari: Inspector Erlendur; IV osa 

Hinnang: ⭐⭐⭐⭐

 

Selle raamatu algus on nii ootamatu. Täiesti mõeldamatu, kuidas loetud tundidega võib muutuda meid ümbritsev loodus. Et lihtsalt täna on järv ja homme ei ole. Just sellega algabki järjekordne Erlenduri lugu. Pärast maavärinat langeb Islandi järve veetase drastiliselt ja nähtavale tuleb pooleldi liivasesse järvepõhja mattunud mehe luustik. Kogu situatsioon on täiesti sürreaalne ja sellisena tundub ta ka luustiku leidnud inimesele. Kohe on selge, et surnukeha on seal lamanud juba hulk aastaid. Koljus on suur auk. Veelgi saladuslikumal kombel on skeleti külge seotud raske venekeelsete kirjetega sidevahend, võimalik, et mingi raadiosaatja. Kui venekeelne, siis eeldaks, et hargnema hakkab kaasaegne spioonilugu. Kindlasti on järgnevatel lehekülgedel päris palju seda, mida me tänapäeval seostame külma sõja vastasseisudega. Aga sajaprotsendilist luurajatelugu sellest ei tule. Pigem ikka Indriðasonile omane mittetraditsiooniline mõrvamüsteerium. Või pigem traditsiooniline, aga ebatavalises “kastmes”.

 

Politsei kutsutakse kohale ning Erlendur, Elínborg ja Sigurður Óli alustavad uurimist.  Edasi on lugeja jaoks kaks erinevat reaalsust, kaks erinevat lugu. Üks lugu on sellest, kuidas Erlendur püüab välja uurida, kes on see mees, kelle tapmiseks nähti nii palju vaeva. Kus oli selle mehe kodu? Miks ta küljes on vene raadiosaatja? Kas ta tegi kurja või talle tehti kurja? Tohutul hulgal politsei töötunde läheb selle välja selgitamiseks. Oma uurimiste käigu jõuab Erlendur Ameerika saatkonna endiste töötajateni, sest kes veel paremini võiks tunda nõukogude spioone kui nende peamised vaenlased. Kui palju selleaegsest infost on talletatud ja reaalsuses kättesaadav ning kui palju on säilinud ainult inimmälus. See osa on isegi hoomatav, sest tavaliselt on mingi sedalaadi tegevusliin ka kaasaegsetes spioonifilmides. Suur ja ajamahukas töö, mille käigus lugeja saab teada, kui paljusid inimesi sellest perioodist ikka veel oodatakse koju. Kui palju elamata elusid ja purustatud unistusi. Nende inimeste lood tulevad kaasa kogu uurimise aja. Ja kõik nad sobituvad selle teise tegevusliiniga , mida Arnaldur Indriðason hakkab paralleelselt jutustama.

 

Teine tegevuliin pakkus palju suuremat üllatusmomenti. Lugu sellest, kuidas külma sõja ajal Islandi intelligentsed vasakpoolsed üliõpilased saadeti õppima kommunistliku Ida-Saksamaale. Ja nad tahtsid minna, sest neil oli visioon paremat tulevikust ning nad said reaalselt stipendiume Ida-Saksa riigilt. Hirmutav lugeda, kui populaarne oli kommunism läänemaailmas, kui palju jõudu ja ressursse panustas NSVL/Ida-Saksamaa spioonide värbamisse ning oma piiridest väljaimbumisele. Kuidas tegelikkus hakkab tasakesi nende “ajupestud” noorteni jõudma ja kuidas ring nende ümber halastamatult koomale tõmbub. Nukker halastamatu “sotsialistlik reaalsus”, kus ei ole kohta tõele, aususele ning veel vähem vabadusele. Inimesed kaovad, nii ida kui ka lääne inimesed. Kus jõuetus muudab inimesi ühel või teisel moel tapjateks või reeturiteks. Nagu ütles üks tegelastest: üsna ruttu tekkis arusaam, põhimõtteliselt oli Ida-Saksamaa sotsialism lihtsalt teistmoodi natsism. 

 

Arnaldur Indriðason suudab nõukogudeaegse Lepizigi ja inimesed kirjutada vägagi tõetruuks. Miksides seda Islandi kui külma sõja aktiivse sõjatandri kirjeldustega, saab kokku täiesti teistlaadse tausta suhteliselt tavapärasele mõrvaloole. Kui ajalugu ei ole lemmik, siis võib olla veidi keeruline või tüütu lugeda, sest just ajaloonüanssid panevad lõppude lõpuks nn. täpi “i”-le. Positiivne on see, et Erlenduri isikliku pere segased suhted jäävad seekord tagaplaanile ja see on väike vaheldus.