Pealkiri: "Jäine külm"
Autor: Arnaldur Indriðason
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2023
Lehekülgi: 288lk
Sari: Inspector Erlendur; V osa
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐
“Jäine külm” oli kokkuvõttes minu jaoks Arnaldur Indriðasoni kriminaalromaanidest kõige raskem lugemine. Seda mitte lugemise mõttes, sest kirjutatud on hästi ja ka tõlge on hea. Teskti mõttes on kõik sujuv ja ladus. Lõpplahendus oli see, mida oli raske aktsepteerida. Või-olla sellepärast, et sellise kuriteo kordumise võimalus meil, siin ja nüüd tundub nii reaalne.
Mänguväljakult leitakse väikese posi noahaavadega surnukeha. Leidmise hetkeks on ta juba seal majade vahel lubamatult kaua olnud ning keegi pole teda märganud või otsinud. Värske lumega kaetud poisikese laip lööb Erlenduri väga tugevalt, kerides üles tema enda trauma - väikevenna jäljetu kadumise lumetormis. Leitud lapse surma lahendamine muutub Erlendurile isiklikuks väljakutseks. Erlenduri venna hukkumise lugu on jooksnud läbi kõigi viie raamatu.Selles viimases vaatuses saabub mõningane hingerahu ning tore on see, et Erlendur leiab selle käigus ka tee oma laste ellu - või nemad tema ellu. Oleneb, millisest otsast seda vaadata. Vähemalt see pikalt kedratud tegevusliin sõlmitakse päris sümpaatselt kokku.
Lisaks väikese poisi mõrva uurimisele tegeleb Erlendur ka kadunud inimese otsimisega. Kohati need kaks uurimist kipuvad lugeja jaoks üksteist varjutama ja vahepeal tundub, et nad peavad lõpusirgel kokku saama… Aga see on mõeldud lugeja segadusse ajamiseks.
Lapse mõrva uurimine jääb siiski peamiseks tegevusliiniks. Sõelale jääb mitu lahendust. Tegemist võib olla pedofiiliast kantud kuriteoga. Ning Arnaldur Indriðason toob sisse mitu võimalikku mõrvarikandidaati, kes iseenesest sobivad sellesse rolli nagu valatult.
Või on tegemist poisikesega, kes sattus halba seltskonda ning tapeti mingi arveteklaarimise käigus. Jällegi mängitakse läbi mitu stsenaariumi, kus vaesus ja kõrvaletõugatus teevad oma töö ning kõik justkui veereski aimatava lõpplahenduse poole.
Või on tegemist immigrantide vastu suunatud vihapurskega ning väikese Aasia poisikese surm väliselt liberaalse multikultuurse ühiskonna karm reaalsus. Island on alati tundunud selliselt põhjamaiselt rahulik ja vaoshoitud, et riburada pilti kerkivad faktid võõrvihast löövad pahviks. Kuidas on võimalik õpetada lapsi sallivateks, kui täiskasvanud käituvad selliselt, et hirm poeb hinge. Või tuleks sellesse suhtuda kui hoiatavasse näitesse, milliseks võib ühiskond kujuneda, kui sisseränne on tuntav ja mitmekultuursusega paralleelselt suurenevad ühiskonnas ka rassismiilmingud.
Või saavad kõik maailmahädad alguse järelvalveta ja igavlevate noorte soovist kanda arvutimängude vägivaldsus reaalmaailma. Ka siin ulatab Arnaldur Indriðason lugejale lausa kandikul mitmeid vihjeid ja võimalusi.
Midagi kõigist nendest võimalikest lahendustest osutub tõeks ….
Kommentaarid
Postita kommentaar