Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred - eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?
Ma kuidagi mäletan nagu oleksin lugenud “Minu Kanadat” varem. Kunagi ammu-ammu. Olenemata, kas see vastab tõele või mitte, tundsin praegu lugedes, et näen ning mõistan ikkagi hoopis teisi asju, kui kunagi nooremana lugedes. “Minu” sarja raamatutega võib minna kahte leeri - kas väga mõnusalt ning reaalselt elulist infot jagavad raamatud või siis rohkem reisibrožüürina meenutav tekst. Hea meel on, et Kanada kohta sobib esimene kirjeldus
Kas võib asi olla selles, mis hetkel maailmas toimub? Uudised paremale-vasakule teemal, et kus oleks kõige turvalisem olla? Kas võib mõjutada enda vanus ning mõtted, et “aga äkki mujal on muru rohelisem”? Kas võib see olla seotud sotsiaalmeediaga, kus kõik justkui elavad ning on edukad võõrastes riikides? Aus vastus on - ei tea. Lõpetades “Minu Kanadat” sai aga selgeks, et ega seal võõrsil nüüd nii hea ka ei ole ning mul on hea meel, et (minu jaoks) esmakordselt seda ka välja kirjutatakse must-valgelt.
Ene Timmusk on vist elanud Kanadas oma 30-40 aastat vist kindlalt, sest lõpupeatükkides hakatakse analüüsima ka juba pensioniiga ning -toetust. Ta on näinud seda riiki nii noore neiu, ema kui ka keskealise naisterahvana. Kuigi raamat on kirjutatud mõnusalt ning voolavalt, on tunda ikkagi teatud äraolevust. Talle meeldib vist Kanadas olla, ta on oma lapsed seal kasvatanud, töötanud, elu elanud, kuid ikkagi süda kisub Eesti poole. Kõigi oma pahede ja vigadega, tahad sa ikkagi lõpuks kuuluda oma tõelisesse koju, olla ümbritsetud oma inimeste ja keelega. Jah, see võib olla tore koguaeg rääkida võõras keeles, kuid isegi oma lühikese kogemusega võõrsil eladed saan kinnitada kahe käega - võõras oled ning võõraks ka jääd.
Kanada on tundunud kohati sellise imelise riigina. Riik, kus kõik on võimalik. Hinnad on mõistlikud. Palgad on mõistlikud. Kliimaga on ka päris hea. Loodust on meeletult. Ühelt neiult kuulsin ka, kuidas valitsus teatud riigipühade ajal eemaldab paariks päevaks primaarsetelt eluksvajalikelt toodetelt maksud, et rahvas saaks neid endale lubada. Riik tundub turvaline koht, kus elada. Kõik tundub justkui ilus. Ometigi on midagi, mis ei tõmba kohe energiat käima, et kohvrit pakkida ning sinna tormata.
Autor kirjeldab erinevaid olmemuresid ja -probleeme: kuhu paned lapse kooli, mida see garaažimüük siis ikka tähendab, kuidas kolitakse ühest kodunt teise silma pilgutamata, kuidas tuleks valmistuda pensioniks, eestlaste kogukonna aastast aastasse vähenemist ning soovi oma kultuuri elus hoida. Kõik see on kirjutati mõnusalt, sujuvalt, mõtlikult. Nagu mainisin eelnevalt - teatud kurbusetooni on sõnades tunda.
Aitäh, kirjastus Petrone Print!
Kommentaarid
Postita kommentaar