Pealkiri: "Maetud minevik"
Autor: Arnaldur Indriðason
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2021
Lehekülgi: 248lk
Sari: Inspector Erlendur; II osa
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Islandi autori Arnaldur Indriðason teise raamatu tegevus sirutub ajaliselt väga kaugesse perioodi - II maailmasõja aegsetesse aegadesse. Peategelaseks on jätkuvalt uurija Erlendur kõigi oma heade ja halbade külgedega. Erlendur on ikka hädas oma minevikuvarjudega ning on ilmselge näide sellest, et minevik mõjutab olevikku. Uurija püüab jätkuvalt hakkama saada oma narkosõltlasest tütre reele aitamisega ning algul tundub, et see isegi õnnestusb. Aga tundumiseks see ainult jääbki. Nii võitlebki igaüks selles peres oma deemonitega. See tegevusliin raamatus jääb minu jaoks kõrvallooks. Ilmselt on hea mõista, mis Erlendur teeb ühe või teise valiku järjekordse uurimise käigus. Isegi uurimine ise ei ole see, mis paneb lehekülgi keerama. Selleks on see paralleellugu kaugest minevikust. Ilmselgelt peab see teine jutustatav lugu ühel hetkel saama kokku tänapäeval toimuva kriminaaluurimisega.
Kui Reykjavíki lähedalt ehitusplatsilt leitakse pooleldi maetud luustik, on uurija Erlendur korraga keset kuriteopaika ja arheoloogilisi väljakaevamisi. Luu luu haaval kaevatakse skelett välja ja koos sellega hakkab selguma ehitusplatsi lähedal elanud perekonna kohutav lugu. Kas luustik kuulub mehele või naisele, on ta ohver või mõrvar ning kas tegemist on lihtsa mõrvajuhtumiga või kaua varjatud õiglase teoga? Politsei ees on keeruline ülesanne, aga aegamööda saab pilt selgemaks: minevik kaevatakse välja mullast, vanadest ajalehtedest, mälusügavustest – ja killud paljastavad ootamatult julma tragöödia.
Just see mineviku tragöödia haarab endaga kaasa. Sel on nii palju erinevaid tahke ning lõpuni ei suudagi seda ise ära arvata. Alates sellest, kes on hauas? Miks neid on seal kaks? Võimalusi on mitmeid.
Koduvägivalla mitukümmend varjundit? Julmus kui igapäevanähtus? Psühhoterror mõjub suisa kaasaegsana. Lugu sellest, kuidas kaob eneseusk, -väärtus ja -hinnang. Aga kas kõigil on üldse õigus elule ja õnnele? Kus lõppeb inimese kannatuse piir? Kas lapsed vastutavad oma vanemate pattude eest.
Arnaldur Indriðason jutustab lugu nagu kooks kangast - see on tavaline, ängistav, nii tuttav ka tänapäevast, minooris kui see oleks muusika. Ilus keel ja väikesed detailid, mis sööbivad mällu. Mida lugedes tekib väljapääsmatuse olukord, selline jõuetuse tunne. Aga selles loos on lootust, armastust ja usku. Usku inimese headusesse. Usku, et on võimalik, isegi kui tundub, et pole võimalik. Tohutu elujaatus. Mineviku olustiku killud lisavad emotsioonidele värvi. Mõnikord saadki lugedes aru, et tookord ei osatudki midagi rohkem tahta, oodata, loota või kuidagi aidata. Aga see ei tee lihtsamaks.
Kas mineviku kuritegu peab üldse lahendama? Keda see ikka peaks huvitama? Kas see üldse oli kuritegu? Või on kuritegu alati kuritegu? Arnaldur Indriðason kurjategijad ei ole igatahes tavalised.
Erlendur paneb lõpuks pildi kokku, sest minevik on oluline neile, kes elavad. Minevik on oluline Erlendurile endale.
Kommentaarid
Postita kommentaar