Pealkiri: "Hullutav mesi"
Autor: Jodi Picoult, Jennifer Finney Boylan
Kirjastus: Helios
Ilmumisaasta: 2023
Lehekülgi: 528lk
Hinnang: ⭐⭐⭐
Kui mesiniku Olivia McAfee poega Asherit süüdistatakse oma tüdruksõbra Lily tapmises, ei ole Olivia kindel, kas uskuda oma poja süütust või tõendeid, mis vihjavad kõik Asheri süüle. Olles lahkunud oma pojaga vägivaldse eksabikaasa juurest, soovis Olivia puhtalt lehelt alustada, kuid siis kohtus Asher Lilyga — kauni tütarlapsega, kelle minevikus peituvad piinavad saladused lõid Olivia plaani kildudeks. Kuivõrd võis Asher Lily surmaga seotud olla ning kui palju mõjutas lapsepõlves nähtud isa vägivaldsus tema kasvamist ja iseloomu?
“Hullutav mesi” sai läbi loetud kui märtsikuu kuuraamatuna ühes raamatuklubis. Mäletan, et kui ta ilmus, siis nägin tema reklaami üsna palju ning sooduste ajal isegi kaalusin mitmel korral ta soetamist. Igakord jäi see katki, sest nagu oleks tahtnud, aga samas, kas ma oleksin tahtnud ta eest nüüd üsna krõbedat hinda maksta? See oli küsitav. Kuni hetkeni, kui ta oli väga soodsa hinnaga.
Näib, et pean harjutama oma sisetunde kuulamist aina enam, mis puudutab ka raamatute lugemist. Kui mingit raamatut ikka väga keerutad ning mõtled, siis vahest ei peaks seda soetama. Põhjus selles, et minu jaoks jäi see teos üsna lahjaks. Võib-olla seisneb põhjus selles, et on kaks autorit ja selle asemel, et ühtne stiil leida, on tehtud, et üks kirjutab ühe osa ja teine teise osa (vähemalt sellist juttu kuulsin). Kui lugeda raamatu kirjeldust, siis vihjab kõik sellele, et tegemist on krimipõnevikuga. Jah, veidi draamat ning psühholoogiat, kuid rohkem keskendutakse ikkagi krimile - kes tappis Lily? Kahjuks, ning mul on tõesti väga kahju, oli seda krimi osa väga vähe. Miks kahju? Sest tegelikult seda krimi osa kirjutasid autor(id) hästi. Põnevad kohad olid kohtuistungid ning mõlema osapoole kaitsjate jutud, kuid suures laastus lubatud krimi ei tulnud.
Mida tuleb arvestada selle raamatuga on, et puudutatakse transsooliste teemat. Kes või kus või kuidas, seda peab igaüks ise lugema. Oleks seda kuidagi aimanud, oleks mõelnud, kas loeks või mitte. Mitte sellepärast, et selle vastu olen. Ei. Lihtsalt sellepärast, et pole minu “tassike teed”. Kõik võivad valida, mida loevad ning mina oleksin jätnud selle vahest vahele. Transsoolisuse teema tuli sisse kui püant ning oli tõeline üllatus ja ahhetama panev moment. Samas tekkis peale seda tunne, et kogu jutt keerleb nüüd ainult selle ümber. Kuidas on raske ja kuidas maailm suhtub ebaõiglaselt ja kuidas enda kehas on raske olla. Selge, saime aru - transsooline olla on raske ja keeruline, kuid kas seda mõtet oli vaja kirjeldada nii 200-300lk? Raamatus lahati veel vaimset ja füüsilist vägivalda lähisuhtes ning selle mõjust lapsele. Ometigi selle teema suhtes ei pühendatud küll nii palju kirjatähti, mis ometigi on keerulisem, suurem ja kahjuks ka varjatum probleem maailmas kui transsoolisus. Seetõttu ütlen, et kui toodi sisse transsoolisus, selle esimene üllatusmoment lahtus, siis edasi oli suht igav. Räägiti sellest suurelt, siis oli põnev kui kohtuistungeid kirjeldati, siis muserdav kui korra vägivalla juurde mindi, aga uuesti igav, kui kirjeldati transi teemat.
Tekst ise on ilus, voolav. Selle kohta ei saa midagi halba öelda. Nauditav oli lugeda, kui lähtuda kirjanduslikustiili poolest. Ka mesilaste kohta oli huvitav uut infot saada, kuid kahju, et mesilaste kirjelduste kohti ei saanud seostada kuidagi raamatus parajasti toimuva olukorraga. Reeglina tuuakse sellistes kohtades paralleele - vaadake, mis on looduses ja mis meil endil. Oleme samad. Seda juhtus ainult paaril korral. Muus osas tundus, et mesilaste kohta lihtsalt anti lisainfot. Erinevate tegelaste peatükid mõjusid hüplikult. See edasi-tagasi hüppamine enne ja peale Lily surma mõjus rohkem väsitavalt, kui silmi avavalt.
Kokkuvõttes oli minu jaoks tegemist sellise meh-raamatuga. Jah, hästi kirjutatud, aga teema nõrk, liigselt keskendutakse minu silmis teemale, mis pole nii suur probleem suures pildis. Korra võib läbi lugeda, aga meeldejääv ei ütleks, et ta oleks ning arvatavasti uuesti lugema ei kipuks ka.
Kommentaarid
Postita kommentaar