Pealkiri: "Four Seasons in Japan"
Autor: Nick Bradley
Kirjastus: Penguin
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 336lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Flo is sick of Tokyo. Suffering from a crisis in confidence, she is stuck in a rut, her translation work has dried up and she's in a relationship that's run its course. That's until she stumbles upon a mysterious book left by a fellow passenger on the Tokyo Subway. From the very first page, Flo is transformed and immediately feels compelled to translate this forgotten novel, a decision which sets her on a path that will change her life...
It is a story about Ayako, a fierce and strict old woman who runs a coffee shop in the small town of Onomichi, where she has just taken guardianship of her grandson, Kyo. Haunted by long-buried family tragedy, both have suffered extreme loss and feel unable to open up to each other. As Flo follows the characters across a year in rural Japan, through the ups and downs of the pair's burgeoning relationship, she quickly realises that she needs to venture outside the pages of the book to track down its elusive author. And, as her two protagonists reveal themselves to have more in common with her life than first meets the eye, the lines between text and translator converge. The journey is just beginning.
Kuigi autor ei ole jaapanlane, on ta suutnud fantastiliselt edasi tuua Jaapani kultuuri ning selle eripärasid. Seda nii inimestevahelistes suhetes kui ka suhetes kõige muuga, nii eluta kui ka elusaga. Nick Bradley, oles elanud aastaid Jaapanis, suudab edasi anda ängistust, mida erinevad põlvkonnad tunnevad. Olgu see siis 21. sajandi nooruk, kes hingelt kunstnik, kuid ühiskonna ja pere survel suunatakse hoopis “korraliku” töö suunas ehk meditsiin. Või hoopiski selle sama nooruki ema, kes teeb seda “palju heaks kiidetud tööd” ehk on arst, kuid samal ajal on kaotanud igasuguse vaba aja, et teha seda, mida ta tahaks. Puutumata ei jää ka vanaema ängistus, kes kaotanud talle lähedasi inimesi ning proovib kõigest väest oma lapselast säästa, kuid vahest mitte mõistes, et ülikaitsvus, mis väljendub karmuses, võib teise hoopis eemale tõugata. “Four seasons in Japan” on lugu muutustest, mis ühe aasta vältel võivad juhtuda. Nii nagu aastaajad vahetavad end üksteisele välja ja jättes endast maha õppetunde, nii õpivad ka Ayako ning Kyo. Seda teineteiselt kui ka ümbritsevalt keskkonnalt.
Kas kunstniku elu on tõesti nii halb nagu ta kunagi oli? Kas pidev kiirustamine ning rööprähklemine toob ellu seda rahulolu? Kas armastatute suunamine mingis suunas, isegi kui see oleks nende kaitseks, kaitseb neid päriselt? Oma emotsioonidest rääkimine - päriselt raske või me teeme selle iseendale raskeks? Kuidas lasta minevikul minna? Kuidas julgeda võtta vastu tulevikku?
Raamatu kirjeldus viitab, et hakkab toimuma lugu-loo sees, mis mulle iseenesest meeldib, kui tehtud hästi. Siin seda lõpuks ei juhtunud ning tegelikult on see ka hea. Ausalt, mind Flo elu ei huvitanud üldse. Nii nagu Flo, tahtsin ka mina lugeda rohkem Ayako ning Kyo kohta. Kohtades, kus tuli Flo elukirjeldus ja raskused - jah, mõnevõrra oli huvitav, jah, tundsin nagu kaasa, aga kibelesin rohkem lugeda vanaema ning tema lapselapse kohta. Vahest sellepärast, et nende mured olid rohkem inimlikud, reaalsemad, justkui “päris probleemid”. Flo probleemid näisid triviaalsetena, esimese maailma probleemidena, liigselt vaba aja käes vaevleva inimese probleemidena. Ei osanud väga kaua talle kaasa tunda.
Ayako ja Kyo on kindlasti tegelased, kes jäävad mulle kauaks meelde. Nende omavahelised ütlemised, ütlemata sõnade ilmeksimatud sõnumid, hoolivuse näitamine eriskummalistel viisidel. Humoorikad apsakad, kui kaks eri ajastu esindajat üritavad teineteisele läheneda. Ängistus, kui loed nende mõtteid, milles kõigis figureerib sama tendents - kas ma olen piisav? kas ma olen vajalik? kas ma teen õigesti või keeran hetkel asjad vussi?
Huvitav oli lugeda aastaaegade rolli inimese muutumises. Need ei olnud otseselt välja toodud, kuid kõik neli aastaaega õpetasid mingit osa nii Ayakole kui ka Kyole. Peale raamatu lõpetamist vaatan ka meie aastaaegu uuesti värskema pilguga. Rahulolu pilguga, et saan seda kõike kogeda.
Nick Bradley on välja andnud lisaks ka “The cat and the city” raamatu, mis oli tema debüütromaan. On hea meel teada, et ka see raamat võib kunagi leida tee mu riiulisse. Nick Bradley on kindlasti mõttega autor, keda tagant kiirustada ei saa, kuid kelle sulest ilmunud teosed jäävad meelde.
Kommentaarid
Postita kommentaar