Kui mulle saadeti Londoni raamatupoe riiulitest pilte teemal, et millised raamatud mulle huvi pakuksid, siis oli “When the moon hatched” ilusal stendil kõigile vaatamiseks. Ma mitte ei pidanud aru saama raamatu seljast, et millega on tegemist, vaid sain imetleda seda imeilust kaanekujundust täies hiilguses. Teadsin, et seda raamatut tahaksin, ka Goodreadsi hinnang oli üsna kõrge (4.04). Andsin teada, et too ja nii mõnigi teine veel pakuks huvi. Õnnetunne, kui see mulle kingiti, oli piiritu. See raamat oli ja on ikka jätkuvalt sama kaunis kui tol hetkel pildil.
As an assassin for the rebellion, Raeve’s job is to complete orders and never get caught. When a rival bounty hunter shatters her world, Raeve finds herself captured by the Guild of Nobles – a group of powerful fae. Crushed by the loss of his great love, dragon rider Kaan Vaegor took the head of a king and donned his melted crown. Now on a tireless quest to quell the never-ebbing ache in his chest, a clue lures him into the capital’s high-security prison where he stumbles upon the imprisoned Raeve… Together, they seek truths that threaten to unravel everything they knew about their world – and each other.
Selle raamatu lugemine oli vaevaline. Tõesõnu. Kokku lugesin seda üle mitme-mitme nädala ning lõpetades proovisin aru saada, miks nii kaua aega kulus. Teema iseenesest meeldib: fantaasia, haldjad, lohed, romantika, kuningriigid. Peaks olema täiesti “minu tassike teed”. Ometigi ta venis. Ta oli aeglane. Ta oli kohati segasem kui “Troonide mängu” alustamine kuskilt keskelt. See vist sai kabelimatsuks teemal, miks kulus nii kaua aega. Ta oli ääretult segane. “When the moon hatched” on tõeline high-fantasy teos, kus fantaasiale on ääretult suures koguses aega ning rõhku pandud. Ükski detail ei ole jäetud ripakile.
Autor on loonud hoopis teistsuguse maailma, teiste reeglite ja olustikuga. Ka üldine õhustik on hoopis tumedam, verisem. Ei ole selline “nunnu fantaasia maailmake”. On selline kõrilõikajate, piinamise fantaasia maailm. Jumalad, kes maailma lõid ja haldjatele ennast näitavad, on hoopis julmemad, kui harjunud olen. Võimed ei ole asjad, mis on toredad ning teevad elu mugavamaks. Nad on valusad, piina valmistavad nähud haldjal. Nüüd, kus raamat on läbi loetud ning natukene ka seedinud seda, saan aru, kuidas see loodud maailm töötab, funktsioneerib. Kahjuks samal ajal lugedes ei saanud küll aru. Lisaks on autor minu silmis natukene liiga palju keskendunud “mõttetutele” nüanssidele. Kui sul on kirjas, et “laual asetseb kruus”, siis oleks tore lasta lugejal ise seda kruusi ettekujutada. Ei ole vaja hakata seda detailideni kirjeldama.
Mis mulle veel ei meeldinud oli tegelikult peategelane ise raamatu esimeses pooles. Tema lähedal oleva haldjaga oli midagi juhtunud. Midagi traagilist. Saame kõik aru, et ta haub nüüd kätemaksu. Kas seda on aga vaja iga 10 lehekülje tagant uuesti korrutada? See tundub üleliigne ning ajab lõpuks närvi, sest me teame juba, et kättemaks on tulekul. Kui ma lugejana ei loe nende 10 lehekülje vahel välja midagi muud, mis oleks võinud seda mõtet muuta, siis puudub vajadus uuesti meenutada seda.
Ometigi olen hinnanud seda raamatut kõrgelt. Seda tänu raamatu viimastele 150-200 leheküljele, mis tundusid nagu kannapööre eelnevale lugenule. See oli täis kirge, erinevaid tegelasi, armastust, saladuste ilmsiks tulemist, kiireid tegevusi ning võitlusi. Arvan, et just see, et mängu tuli ka teiste tegelaste vaatepunktid, oli see, mis tegi raamatu nauditavaks. Kui jätta kõrvale peategelase esimesed 200 lehekülge, olid kõik tegelased hästi kirjutatud. Kõigil oma minevik, oma trauma, oma kompleksid ja kiiksud, kuidas selles maailmas hakkama saada.
Uus lähenemine (minu jaoks) oli kokku panna draakonid ja haldjad. Reeglina on fantaasiaraamatud, kas draakonitest või haldjatest, aga kombinatsioonina ma ei mäleta, et oleks lugenud. Draakoneid oli ka jaotatud vastavalt territooriumitele, toodud välja nende tugevused ja nõrkused.
Kokkuvõttes jään ootama selle sarja teist osa, mis peaks ilmuma selle aasta oktoobris. Mul on hea meel, et raamat tõmbas ennast ikkagi joonele ning arvan, et kui ma mingil hetkel teda äkki teist korda loen uuesti, siis naudin teda rohkemgi ning paremini, sest maailma ülesehitus on selgem. Kohati meenutab ta segu mitmest tuntust fantaasiaautoritest, kuid kas see polegi tänapäeval normaalne juba, et kõik mõtted on kuskil kellegi poolt juba kirja pantud? Mida aga tuleb arvestada on, et tegemist on väga-väga tõsise fantaasia (high fantasy) teosega ning see võib arvatavasti muuta lugemise keerulisemaks, kui muidu sellega harjunud ei ole.
Kommentaarid
Postita kommentaar