Pealkiri: "Väike iluremont"
Autor: Miika Nousiainen
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 384lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Esimene Miika Nousiaineni raamatu lugesin läbi eelmisel aastal, kui loosist võidetud raamat pikalt riiulil ootas. Tasa ja targu ta ootas ning ju siis kindlat aega, sest peale “Juureravi” lõpetamist olin kindel, et Miika Nousiaineni raamatuid võin veelgi koju muretseda. Autor kirjutab muhedalt, kergelt, mõtlemapanevalt. Seega, kui nägin Eesti Raamatu jõulumüügil “Väike iluremont”, siis ei olnud kahtlust, et ma seda raamatut ei võtaks.
Isa matustel tunneb Sami endal sugulaste laitvaid pilke: kas ta tõesti pole endale kaaslast leidnud? Ikka veel? Seejuures on Sami otsinud naist – oma tulevaste laste ema – juba pikka aega. Kahjuks suudab ta ikka ja alati oma suhted untsu keerata. Peagi on Samil kannul vihane motojõuk ja ta peab end varjama sõbra korteris. Kui ta satub seal lugema Iluremondi-nimelist blogi, tekitab see temas vastakaid tundeid. Blogi suisa pakatab idüllilise elu kirjeldustest, mis näivad olevat liiga ilusad, et olla tõsi.
Ei pidanud pettuma ka “Väikeses iluremondis”. Kuigi vahepeal hakkas raamat veidi ära väsitama (nii nagu elu muidu), siis panin ta lihtsalt kõrvale, tegin teisi asju ning kui siis õhtul uuesti teose kätte võtsin, voolas ta kergelt. Raamatus käsitletakse kokkuvõttes viie inimene elu: Sami, Markus ja Pesonen, Henna ja Seija. Sami on justkui raamatu peategelane ehk pere luua sooviv mees, Markus tema sõber ehk kolme tütrega üksikisa, Pesonen ka tema sõber ehk kahe vanema põetaja, Henna on Sami õde ehk lapsesoovi ja bioloogilise kellaga tiksuv naisterahvas ning Seija on mehe ema ehk äsja leseks jäänud naisterahvas, kes otsib, kes ta nüüd on. Igal ühel omad probleemid. Probleemid, mis kaugelt vaadates on kerge lahendada, kuid reaalsus on midagi muud. Igal ühel probleemid, mis teise jaoks on unelmate unistused.Tegevused, mida siis igaüks vastavalt oma teadmistele, oskustele ning ka elukogemustele tegema hakkavad. Kohati lugeja naerab, kohati haarab juustest kinni, kohati tikub pisar silma. Eks see ole elu. Teravmeelse ja empaatilise huumoriga jälgitakse nende toimetulekut ühiskonnas, kus kõik teised teavad, kuidas on õige elada.
Miika Nousiainenil on võluv oskus läbi huumori tuua esile raskeid teemasid. Kohati võib tunduda, et autor isegi ilgub, kuid seda see kindlasti ei ole. Tegelikult on tunne, et kui huumorit ei oleks, siis oleks depressiooni ravimite läbimüük kordades kõrgem. Vahepeal küll oli tunne, et seda huumorit läks liiga paljuks, kuid õnneks tasakaalustas seda koheselt mõne tegelase põrumine. Olgu selleks siis järjekordne eitav vastus lapseootuses, eitav äraütlemine potentsiaalse kaaslase poolt, teada saamine, et oled pea kogu oma elu raisanud võõrastele või see, et moment, kui sotsiaalmeedias loodud elu kukub kolinaga kokku. Väga palju toodi esile ka lastekasvatmise teemasid ning kuidas aina keerulisem on olla see “hea lapsevanem”, sest see, mis aitas kunagi lastel suurteks inimesteks kasvada, on nüüd järsult tänapäeval muutunud Saatana enda tunnusteks.
Kuigi raamatus arutatakse erinevaid teemasid, nii toredaid kui ka keerulisemaid, oli mu jaoks üllatus sotsiaalmeedia sissetoomine. Nägime seda poolt, kus jälgija vaatab suunamudija “elu” ning sellest tingitud hakkab enda omas nägema puudujääke kui ka suunamudija vaatenurka, kus kõik, mis hiilgab, ei olegi kuld. Kuidas toime tulla, kui su online pilt on kadunud? Kui tuhandetesse küüdinud sissetulek järsult hakkab kaduma?
Kokkuvõttes on tegemist raamatuga, mis omab vaimukat läbilõiget heaoluühiskonna inimeste probleemidest. Seda lugedes hakkad paratamatult ise kaasa mõtlema, analüüsima enda elu ning seda, mis su ümber on. Kas seda kõike materiaalsust on tegelikult vaja? Või on vaja ainult päikest ja armastust? Samas - kas ei saaks sedasi elatud, et tasakaal on nende mõlema vahel?
Kommentaarid
Postita kommentaar