.jpg)
Lugeja loeb mälestusi - sellisena olin valmis andma mitte viis vaid kuus tähekest, aga … lõpp lõhkus minu jaoks lummuse. Selline lõpupeatüki roosamannaline lohutus, et loetu on minevik ja see kõik oli kuskil, kus pole meid ja see on läbi ja üldse pole kindel, et see oli. Jah, sealt lõpupeatükist sai selgituse, miks see ühiskond oli selline, miks valiti selline tee - ja see kirjeldus on meie kaasaegse maailma õigustuste rida, mis ilmselt imeb meid sellise maailma musta auku. Aga ilma nende selgitusteta oli ta minu jaoks emotsionaalselt köitvam. Soo-, võimu- ja religioonipoliitikaga seotud küsimused kerkivad aimatavate hoovustena, matavad tsunamina ning jätavad pikalt mõtisklema, miks me ei suuda õppida ajaloo vigadest.
Terrorirünnaku käigus tapetakse Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest. Valitsus on ametist kõrvaldatud ja võimu on võtnud üle rõhuv ja ülimat kontrolli rakendav Gileadi vabariik. See on ebaoluline raamistik. Vahet ei ole, mis nimega, vaid kuidas see vabariik tekkis. Kuidas me lepime piirangutega ühiskonna nimel, ülima õnne nimel. Kuidas uue ühiskonna ehitamisel on ohvrid paratamatud ja me lepime nendega. Kuidas meie nn. uued ühiskonnad on ikka olemuselt vanad. Korduv meeldetuletus, et karta tuleb ükskõikseid inimesi, sest nende vaikival nõusolekul tekib siia maailma kõik see, mida me nimetame kurjuseks. Aga see raamat ei ole kantud loosungitest. Raamat on kimp inimese mälestuskilde. Killud ei pea moodustama tervikpilti, aga killuservad lõikavad teravalt hinge ja jäävad mällu. Lugemist alustades tundus kõik nii lihtne. Atwoodi oskus kirjeldada detaile panoraamvõtteks on fenomenaalne. Tundus, et nii lihtsa teksti läbilugemiseks kulub vähe aega. Oli vale tunne, meelepete. Üks alapeatükk korraga, mekkides kellegi mälestusi. Haaravaks ja terviklikuks muutis kogu loo just autori erakordne võime oma minategelase erilaadsed meenutused köitvalt ühte põimida ja need meeldejäävalt lugejani tuua. Detailid on saatanast ja neist detailidest koosneb elu, koosneb õnn. Kas me oskame väärtustada seda, mis meil on? Või peame seda iseenesest mõistetavaks ja seetõttu väärtusetuks?
Raamatu peategelane Offred on riiki valitseva komandöri ja tema kibeda naise leibkonna teenijanna, kes veel mäletab endist elu, enne kui ta kaotas kõik. Offred on töönimi ehk inimene võib vahetuda, aga sellel kohas ja selles funktsioonis pole tal teist nime. Mälestused kipuvad tuhmuma ja nende säilitamine on väljakutse, vastuhakk. Inimeseks olemise tuum. Offred peab nüüd kandma punast rüüd ja valget tiibadega tanu, mis varjab näo. Tema ainus otstarve on iga hinna eest lapsi ilmale tuua. Hoolimata ohust õpib Offred tasapisi selle riigiaparaadi toimemehhanisme tundma, riskides nende reeglite murdmisel eluga. Riskivad tegelikult kõik, sest mitte keegi pole õnnelik - isegi mitte kõige kõrgemad. Üleüldist õnne pole olemas ega tulemus, individuaalne õnn hukatakse kas enne või pärast inimest ennast.
Reeglid olid tegelikult samad nagu alati - ja see oli minu jaoks mõningane pettumus. Kirjeldused aitasid pettumusega toime tulla. Ilus keel ja masendav sisu. Tekkis tahtmine joosta enne kui hilja…
Kommentaarid
Postita kommentaar