Peale seda, kui olin lõpetanud Freida McFaddeni esimese raamatu “Koduabilise” lugemise, haarasin koheselt järgmise järele. “Koduabilise saladusega” läks mingil määral kauem aega ja ei oskagi öelda miks. Raamat on tempokas, mõnusalt tõlgitud, tegevused hoiavad viimseni pingul, aga võrreldes esimese osaga jäi see kraadi võrra alla.
„Külaliste magamistuppa ära mine.“ Ust sõrmeotstega puudutava Douglas Garricki näole langeb vari. „Mu naine … ta on väga haige.“ Ta jätkab mulle nende vapustava katusekorteri tutvustamist, aga mul on suletud ukse taha peidetud naise osas kohutav eelaimus. Kuid ma ei saa selle töökoha kaotamisega riskida – juhul, kui ma tahan endiselt varjata oma kõige süngema saladust …
Kes lõpetas esimese osa, siis teab, et meie peategelane Millie omab oskusi aidata naisi, kes on sattunud halbadesse suhetesse. Esimese ja teise raamatu vahel on vist paar aastat, siis saame teada, et selle osa minevikust on naine selja taha jätnud. Vähemalt ta üritab seda minevikus hoida. Ta on läinud uuesti kooli, on turvalises suhtes, jätkab koduabilisena töötamist, sest arved vajavad maksmist. Mida koheselt märkasin oli, et Millie oli kuidagi pehmem, leebem. Ta ei olnud enam selline “iga hinna eest ellu jääv” naine. Mis ühest küljest oli tore, aga kuidagi ei oodanud seda koheselt tunda teises osas. Ka olukordades, kus ta siis aitama hakkas, oli tunda, et ta ei ole enam nii “ekstaasis” kui varasematel aastatel. Rohkem vaoshoitud.
Kui eelmises raamatus oli rohkemalt kirjutatud lähisuhtevägivallast, siis “Koduabilise saladus” keskendus üllatavalt rohkem kriminaalsemale poolele. Ma ei oodanud sellist muutust, mistõttu oli raske kaasa minna, aga kui võtsin raamatut nii nagu ta on, siis oli see väga nauditav. Isegi värskendav, kui aus olla. Jah, vägivalda on siin raamatus, aga positiivne oli, et tuuakse välja teistsugust vägivalla liiki - finantsilist. Mis juhtub, kui inimene on sinuga ainult su raha pärast? Kes sellises olukorras on kannataja? Kas tasub alati uskuda suhte “nõrgemat” poolt? Kes ja kelle suhtes kasutatakse vägivalda, seda peab iga inimene ise teada saama.
Kirjutaks ja muljetaks rohkem, kuid kahjuks tähendaks see väga palju spoilimist, aga seda sarja tuleks võtta ilma, et midagi teaks. Siis on elamus kõige parem. Mida saan öelda on, et raamat on väga hästi tõlgitud, kordagi ei jäänud “toppama” kuskil. Tegevus liigub, autor on mõnusalt toonud jutuks erinevaid teemasid. See, et Millie mingil määral on muutunud, ei ole ka tegelikult üldsegi halb. Inimene muutub, inimesed õpivad, aga vähemalt jääb ta tõetruuks iseendale. Aidates neid, kes päriselt seda vajavad.
Kommentaarid
Postita kommentaar