Pealkiri: "Klaasikamber"
Autor: Arnaldur Indriðason
Kirjastus: NyNorden
Ilmumisaasta: 2011
Lehekülgi: 318lk
Sari: Inspector Erlendur; I osa
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐
Seekordne raamatuvalik oli mõneti juhuslik. Tahtsin lugeda head kriminaalromaani ja tahtsin lugeda nii, et tegemist oleks mingil moel sarjaga ja et ei peaks uue raamatu alustamisel uute tegelastega harjuma. Juhuse tahtel olid raamatukogus riiulil reas Arnaldur Indriðasoni raamatud. Põgus taustauuring kinnitas, et tegemist võik olla kõikidele ootustele vastava autori ja raamatutega. Nii sai minu jaoks alguse kriminaaluurija Erlenduri võitlus iseenda deemonite ja lihast-luust kurjategijatega. Lugemine sujus kiiremini kui arvasin ja iga raamatuga üllatusin, kuidas autor suutis inimliku olme siduda niivõrd eripalgeliste kuritegude avastamisega. Ükski kuriteo maastik ei kordu, ainult uurija Erlenduri maailm avaneb tasapisi. Erlendur on mees, keda painab tume enesesüüdistuse vari tema enda lapsepõlvest. Mees, kelle abielu ei laabunud ja kes ei võidelnud osaluse eest oma laste elus ning kes nüüd seisab silmitsi tulemustega nii heas kui halvas mõttes. Mees, kelle tervis sakib ja kes püüab joonele aidata oma narkosõltlasest tütart. Kas me saame elada kellegi teise elu ja kui kaugele laieneb vastutus?
Arnaldur Indriðason on islandi kirjanik ning minu vaates väga hea kirjanik. Originaalsed kuriteod, arukas ja väga inimlik uurija, sujuv tekst ja ilus sõnakasutus. On väga suur vahe, kuidas midagi kirjeldatakse. Indriðason suudab panna oma maailma elama, raamatu leheküljed lausa libisevad käest. Põnevus tekib kuidagi iseenesest mõistetavalt. Ja isegi, kui võimalikud on mitu erinevat lahenduskäiku, siis ei jäeta lugejat nn. ripakile, vaid talutatakse koos uurijaga läbi erinevate lahenduste. Kuriteod ise on nagu kuriteod ikka - ebaõiglased, võikad, ootamatud, sügavate juurtega. Või nagu Erlendur ütleb - veel üks tüüpiline Islandi kuritegu. Selle järgi võttes on mõiste “tüüpiline” väga lai.
Klaasikamber oleks loogilises reas esimene raamat. Kummaline mõrv. Ja Erlendur, kes lahendades riivab oma minevikku ja olevikku.
Ühest Reykjavķki keldrikorterist leitakse tapetuna vanem mees. Ainsad niidiotsad, millest politseil on kinni hakata, on laiba rinnale jäetud kummalise sõnumiga paberileht ja mehe kirjutuslaua sisse peidetud foto nelja-aastasena surnud tüdruku hauast. Uurimise käigus lahtihargneva loo otsad ulatuvad nii aastakümnete eest toimunud traagiliste sündmusteni kui ka kõige lähemasse aega, kõrgtehnoloogilisse tänapäeva.
Tegelikult on tegemist sarikurjategijaga, kes kasutab võimalust, et me häbeneme rääkida, mis meiega juhtub. Et maailm on sügavalt meestekeskne ja naistele vigu ei andestata. Et valetamine on osa normaalsusest. Me valetame endale, kaaslasele, lastele ja ilmselgelt politseile. Kuidas me kõik haiget saame. Mulle vist väga ei olegi sattunud raamatuid, kus geneetika areng osutuks niivõrd suurel määral oluliseks kuriteo avastamisel. Jah on raamatuid, kus uurijad või kohtuarstid lahendavad DNA abil kuriteo. Antud juhul on teisiti - politsei on viimane, kes pardale jõuab.
Kas inimene võib armastada last, keda ta ei ole tahtnud? Kas vanema armastusest piisab õnnelikuks eluks? Mis saab vanemast, kui laps ära võtta? Mis saab siis, kui sa oled süüdi lapse surmas? Mis saab siis, kui lapsed otsivad tõde? Kas see, mille nad leiavad, on piisav? Kas me üldse peame teadma lõplikku tõde? Ja kes tõmbab viimasena liisku?
Tohutu hulk küsimusi läbi mitmekümne aasta, ilma õige vastuseta või üldse ilma vastuseta.
Kommentaarid
Postita kommentaar