Pealkiri: "Kivi-paber-käärid"
Autor: Alice Feeney
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 252lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐
Esimene kokkupuude Alice Feeney`ga oli eelmisel aastal “Daisy Darkeri” näol ning see oli üks parimaid, mida 2024.aastal lugesin. Tõsiselt. Temas oli kõike: kurbust, krimi, perekonna traumat, ilu, ängistust, lüürilist filosoofiat elu üle. Kui reeglina mulle mingid tsitaadid meelde ei jää, siis sealt on siiani meeles “Aga kuhu kaob armastus?” Seetõttu olin nõus mõttega, et Alice Feeney on ka autor, keda julgen soovitada ning kes leiab tee mu riiulisse. Kahjuks aga “Kivi-paber-käärid” jäi nõrgemaks ning ootasin tast rohkemat.
Amelia võidab loteriil tasuta nädalalõpu Šotimaa läänerannikul. Naine arvab, et see reis võiks saada otsustavaks tema kiiva kiskuvas abielus. Tõredana tuleb reisile ta abikaasa Adam, ambitsioonikas töönarkomaanist filmistsenarist, pahane, et ta tööst eemale kistakse. Paar jõuab kohale suure lumetormi ajal ning avastab, et peatuspaigaks on fjordi kaldal seisev hüljatuna tunduv vana ümberehitatud kabel. Ometi hakkavad inimtühjas ümbruses lumevangis olevat paari tabama hirmutavad, isegi õõvastavad üllatused. Keegi nähtamatu nagu üritaks purustada nende abielu.
Esiteks - mis teema on sellega, et Šotimaal kõik surevad nagu kärbsed? Kas Šotimaa on mingi väga kummalise PR reklaamiga välja tulnud, et “Tulge meile, meil saab surra”? Tõesti on kohati selline tunne, et võta lahti ükskõik milline krimka, siis suur on tõenäosus, et tegevus leiab aset just Šotimaal. Või Island. Ka see on valikuvõimalus. Kui jätta kõrvale Šotimaa kasutustegur, on autor mõnusalt ja lühidalt kirjeldanud seda piirkonda: üksik, aga samas ilus, vaikus, mis lohutab, aga ka hirmutav. Tekib tunne, et niisama selle riigi maakohtadesse ronima ei hakka. Linnad sobivad mulle väga hästi.
Teiseks - kirjutamisstiil. Väga meeldis. Oli tunda, et tegemist on Alice Feeney tekstiga. Lüüriline, kulgev, mõtisklev, palju elulisi punkte välja toov. Võime ju arvata, et tunneme inimest, kellega abiellume, aga kas see ka päriselt nii on? Tahaksin loota, et on, kuid kindlasti on suur osa neid suhteid, kus saladuste hoidmine on normaalne. Kus mõlemad teavad, et teisel on saladus, aga sedasi elatakse. Kuid mis piirini on see OK? Raamatu puhul kindlasti teada ette, et kohati palju mõtisklevad tegelased selle üle, kuidas muutub suhe aja möödudes ning seda mitte heas mõttes. Taaskord, loodan, et mitte kõik suhted ei muutu selliseks.
Autor mängib osavalt erinevate motiividega, nagu Adami neuroloogiline häire prosopagnoosia ehk näopimedus, mistõttu ta ei tunne näo järgi ära sõpru ja sugulasi, ega isegi mitte oma naist. Oluline koht on romaanis kirjadel, mille naine kirjutab Adamile igal pulma-aastapäeval (aga üle ei anna), või millisest materjalist kingitusi vahetatakse sel puhul. Viimast punkti oli väga huvitav lugeda ning tekkis huvi ka uurida, kas päriselt sedasi pulma-aastapäeva kinke tehakse. Adami häire ning abikaasa kirjad tekitasid kindlasti seda õuduse kohta, sest midagi tundus justkui vale. Häiriv. Paigast ära.
Kõike arvesse võttes, mis siis ei meeldinud? Lõpp. Olin tükk aega arvamusel, et annan maksimum hinde, kuid lõpu kaks püanti, mis tulid, olid kuidagi tühjad. Raamat kerib ja kulmineerub ja lugejana ootaks, et nüüd tuleb suur pauk. Mida ei tulnud, oli pauk. Selline tunne jäi, et jäin ilma oodatud autasust. Kogu see mõte, miks abielupaar sinna Šotimaale üldse läheb, muutus kuidagi mõttetuks. Lisaks teine püant, mis oli ootamatu veel tekitas tunde, ega see abielupaar nii süütuke ei olnudki. Suuresti sobiks nende kirjelduseks “Pada sõimab katelt, mustad mõlemad”.
Kommentaarid
Postita kommentaar