Pealkiri: "Vaikuse meri"
Autor: Emily St. John Mandel
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 239lk
Hinnang: ⭐⭐⭐
Mäletan, kui see raamat tuli Varrakul müügile ning olin omadega kahevahel, kas teda võtta või mitte. Tol korral otsustasin, et minust jääb ta riiulile maha ning sellega asi piirdus. Kuni siis selle aastani, kui kirjanik Eia Uus tegi Rahva Raamatu poes klubiõhtu just selle raamatu tarbeks. Mõtlesin, et katsetan, käisin jahtimas seda raamatukogus ning kätte ta lõpuks sain.
„Vaikuse meri” on lugu kunstist, ajarännust ja katkust. Romaan viib lugeja 1912. aasta Vancouveri saarelt viissada aastat hilisemasse Kuu asundusse. Selle käigus rullub lahti aastasadu ja ilmaruumi läbiv lugu inimkonnast ja inimlikkusest.
Edwin St. Andrew on kaheksateist, kui ta aurulaevaga Atlandi ookeani ületab. Peenema seltskonna uks on pidulikul õhtusöögil kuuldavale toodud ägeda sõnavõtu pärast tema ees nüüdsest kinni. Kanada metsikust loodusest lummatuna seab Edwin sammud laande, kuid kuuleb äkki õhulaevaterminalis kaikuvaid viiulihelisid. See hetk raputab teda hingepõhjani. Kaks sajandit hiljem on Olive Llewellyni nimeline kuulus kirjanik Maal raamatuturneel. Tema kodu asub kunstlikust ilust pakataval Teisel kuuasundusel. Olive’i pandeemiateemalise bestselleri veergudel on veider lõik: mees mängib õhulaevaterminali koridoris viiulit, ümberringi kõrgumas metsapuud. Kui musta taevaga Öölinnas värvatakse Gaspery-Jacques Roberts Põhja-Ameerika laanes aset leidnud anomaaliat uurima, seisab ta silmitsi võimalusega teha midagi erilist, mis rikub universumi ajajoont.
Kuidas ma nüüd ausalt ütlen? Nii nagu olin kahevahel sellega, kas teda võtta või mitte, nii olen kahevahel sellega, et mida ma tast arvan. Näinud erinevaid arvustusi või kuulanud vestlusõhtul, mida sellest arvatakse, siis näib, et tegemist on raamatuga, mis kas väga meeldib või mitte. Sellist vahepealset ei näi olevat. Mina jään rohkem sinna “ei meeldinud” spektrisse. Samas, ta oli omamoodi nauditav ning täiesti maha ma teda ei kannaks.
Mis mulle meeldis? Meeldis näiteks Mandeli voolavus, sõnakasutus. Justkui midagi väga ei toimunud või kulges see kuidagi aeglaselt, samas igav ei hakanud kordagi. Jällegi, kui lugemisest tuli paus, siis ei kiirustanud selle raamatu juurde ka väga tagasi. Nii et võta siis näpust, mida arvata. Tegelasi tutvustati üsna pinnapealselt, päris mitmeid otsi jäi ka lahti. Samas vestlusõhtul kuulsin, et kes on lugenud “Klaasist hotelli”, siis neile oli antud raamat vahest meeldivam, sest autor kasutab oma olemasolevaid tegelasi ka uutes raamatutes. Võib-olla, kui oleksin lugenud nn esimest osa enne, siis oleks ka “Vaikuse meri” mõjunud teisiti.
Lisaks meeldis kunstilisus, mida autor suutis teksti tuua. Ei midagi ülemäära palju, täpselt parajalt. Kuu asundustesse suhtus autor rahulikult, ei teinud neid sellisteks tehniliselt kõrgelt arenenud asundusteks. Hoopis vastupidi - Kuu asundused ei erinenud väga Maa asundustest. Polnud eriliselt vahet, kas elasid Kuul või Maal, mõtted ja mured olid ikka samasugused.
Raamatut on tituleeritud ulmekirjandusse, samas ma väga selleks ei nimetaks seda. Jah, tal on Kuu asundused, ajas hüppamine, tehnilised arengud, lendavad masinad, aga öelda, et ta on nüüd tõeline ulme? Selle jaoks jääb see raamat ahtakeseks. Ulme mõjub siin nagu mõnes teises raamatus loodusvaadete kirjeldamine: aitab olustikku luua, lugejat kaasata, aga kas see tähendab koheselt, et raamat on loodusest?
Mis ei meeldinud oligi see, et kuigi kirjeldused ja tekstid ning mõtted olid väga ilusad, kuigi lugemine sujus käes, siis jäi lõpuks raamatu mõte puudulikuks. Ma ei saanud aru, mis antud raamatu mõte oli. Kas oligi ainult see, et näidata, kuidas tekkis anomaalia? Kas see oli, et näidata, et me inimkonnana tegelikult väga edasi ei arene? Kas see oli näidata, et vahet pole, kas aasta 1912 või 2401, siis mured on inimestel ikkagi samatüübilised? See kõik jäi segaseks ning arusaamatuks. Samas… võib-olla oligi raamatu mõte see, et iga lugeja võtab kaasa seda, mida tema sel hetkel vajab.
Kommentaarid
Postita kommentaar