Sisu on karge ja kohati kauge ja süüvides samas meie karmis kliimas elades nii mõistetav. Šotimaa ja just Lewise saare loodus on see, mis määrab õhustiku, kombed ja traditsioonid, juured ja saatuse. Kui lasta nendel looduse kirjeldustel saada osaks loost, siis tekib täiesti teine dimensioon. Need kirjeldused ei ole üldsegi mitte pikad, aga päris alguses nad mind häirisid mingil määral. Lasin neist diagonaalis üle, sest tegevus tundus olulisem. Aga nii ei ole kohe mitte üks teps mõtet teha. Sellel loodusel, merel ja tuultel tuleb lasta sisse tulla ja kohal olla ja kogu tegevust endasse mähkida. See loodus vormib inimeste saatuse määrates raamid kuhu minna, mida ja kui palju üldse teha saab. Kohati julmalt sekkudes võttes ühed elud ja määrates teised virelema. Nendesse looduse kirjeldustesse tuleb süüvida, et astuda tegelastega ühte jalga, et nende lootusetus ja jõuetus jõuaks lugeja kontideni.
Lewise saar on kaugeim, karmi ja kauni loodusega paik Šotimaal, kus elu on pidev võitlus loodusjõududega ja inimeste jumalakartus jätab varju kõik muu. Teine tegur, mis inimeste elu mõjutab ongi kirik. Isegi mitte jumal ja lihtsalt usk, vaid see tohutu variatsioon jumala teenimisest ja erinevate kirikute inimeste ellu sekkumisest. Lisaks tavapärasele ja teadaolevale vastuolule katoliikluse ja protestantismi vahel lisandub lõputu rida protestantlikest sektidest, mis omavahel vaenujalal, kuid mis üllatuseks kõik mahutuvad ühele väikesele saarele. Kirik on taustsüsteem ja ei tasu peljata, et moraaliepistlid segama hakkavad. Peategelane Fin MacLeod on meie mõistes ateist, sest jumal tegi talle omal ajal palju kurja. Jumal, kes laseb varakult mõtetult hukka saada lapse armastavatel vanematel ja sulgeb hiljem silmad muude jubeduste suhtes, ei saa kohe kindlasti olla see jumal, kellele ta tahaks toetuda.
Kui Lewise saarel leiab aset mõrv, mis väliselt sarnaneb Edinburghis aset leidnud tapmistega, saadetakse politseiuurija Fin asja uurima. Kuna mehe lapsepõlv möödus Lewise saarel, on see tema jaoks tagasipöördumine minevikku. Minevik, mille oli lootnud ammu endast maha raputada ja mitte kunagi sinna tagasi pöörduda. Minevik rullub lugeja ees lahti vaevaliselt nagu kogu saareelanike elu. Autori auks tuleb öelda, et ta ei lähe kordagi sentimentaalseks ja asjade seisust saadakse aimu vihjamisi samm-sammult, et jõuda mõista asjaosaliste käitumist. Kirjeldused on igati kaasaegsed, ei mingit moraalitsemist ja nii mõnedki tegevusliinid saavad oma punkti alles kogu sarja lõpus. Aga iga raamat on loetav oma terviklikkuses ja kordagi ei teki tunnet, et midagi on väga segane. Iga raamat annab väikese impulsi järgmisele loole, mida seovad omavahel uurija Fin ja inimesed tema ümber.
Sündmuste taustaks on iga-aastane suulajaht. Selle tegevusliini lõpus on mõrvari tabamine, aga algus jääb üllatuslikult Fini enda teismeikka. Lugu sellest, kuidas inimese mälu kustutab enda kaitseks osa infost. Lugu sellest, kuidas kogukond hoiab kokku ja kuidas kokkuleppeid austatakse. Kuidas suhete hierarhiad vormivad igapäevaelu. Kui sügavad võivad olla tunded ja kui pikk inimese viha. Kuidas enesehävitus osutub kergemaks kui rääkimine, kuidas lähedastele haiget tegemine ei tee midagi olematuks ja lõpuks tuleb vastamisi olla ikkagi ainult iseenda minaga. Autor keskendub pimedusele inimhingedes ja näitab, kui raske on mineviku eest pageda.
Kogu suulajahi kirjeldus on meie mõistes julm lindude tapatalgude kirjeldus. Saare mehed suunduvad igal aastal suulajahile, järgides nii esiisade tava, mis pole enam ellujäämiseks vajalik, kuid millest keegi nüüdisaegseid moraalinorme trotsides loobuda ei taha. Fini jaoks tähendab see aastate eest aset leidnud ja nüüd võimalikku uut ohvrit nõutama tulnud tragöödia kordumist. Samas avaneb siin võimalus oma nn.pattude lunastamiseks.
“Mustmaja” on lugu sellest, milleks on inimene võimeline nii heas kui halvas.
Kommentaarid
Postita kommentaar