Keskkoolipoiss Rintarō Natsuki armastab aega veeta oma vanaisa raamatuäris raamatute seltsis. Talle ei meeldi koolis käia, seepärast teeb ta koolist tihti poppi. Koolikaaslased kutsuvad teda hikikomori’ks – need on Jaapani noored, kes sulguvad oma tuppa ja keelduvad igasugusest suhtlusest väljaspool koduseinu. See on küll tõsi, et Rintarōle meeldivad raamatud rohkemgi kui inimesed ja ta naudib üksiolekut, aga tal pole midagi ka selle vastu, et varahommikul või õhtul vanaisaga teed juua ja kirjandusest rääkida. Rintarō turvaline maailm variseb kokku, kui vanaisa äkitselt sureb ja poisil tuleb kolida elama tädi juurde, keda ta isegi ei tunne. Pealegi pärib ta vanaisalt pankroti äärel oleva raamatuantikvariaadi, mis tuleb sulgeda. Rintarō valmistub ebameeldivaks elumuutuseks, kui ühel päeval ilmub välja kõnelev kass Tiiger, kes palub Rintarōd, et ta aitaks vabastada hädas olevad raamatud. See õilis missioon viib neid labürintidesse, kus raamatutele tehakse liiga. Poiss peab kasutama oma leidlikkust, et kogu maailma kirjanduspärand hävingust päästa.
Kui kaanekujundusel on kassid, siis ei ole võimalik, et ma raamatut ei loe. Jaapanlane ka veel autor (kusjuures autor on tegelikult igapäevaselt arst)? Müüdud. “Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid” on tegelikult ainult viie peatükiga raamat ning ka trükisuurus tundub natukene olevat suurem. Võiks ju arvata, et loed sellise raamatu ühe õhtuga läbi, aga võta näpust, ei loe. Iga peatükk on omamoodi lugu, millest võiks teha veel eraldi raamatu. Peatükid on selles mõttes pikad, aga mitte lohisevad. Kordagi ei tule tüdimus peale või ei hakka igav.
Tegelastena figureerivad meil poiss Rintarō, kass Tiiger ning klassivanem Sayo. Kuigi lühikene raamat, on autor suutnud tuua välja iga tegelase omapärad ning nüansid. Piisavalt, aga mitte lämmatavalt palju. Mulle meeldis, kuidas kõik nad arenesid, mida enam labürinte lahendati. Võib-olla osade silmis mitte palju, kuid kui võtta võrdluseks nad ise, siis ikka väga palju.
Maagiline realism, mida Natsukawa on loonud, on ilus, rahulik ning hingele. Ma kujutaks ette väga ilusat animeeritud või miks ka mitte inimestega tehtud filmi. Sellist vaataksin ka ise. Siin pole palju maagiat, ei ole tulesära ega elementidega manipuleerimist. Oma olemuselt meenutas ta “Howli liikuvat kindlust” või “Vaimudest viidud”
Tarkust, mida siit võtta on palju ning kindlasti igale ühele oma. Iga labürint, mida Rintarō läbi teeb, et raamatuid päästa, pakub palju mõtteainet. Kuidas on meil juhtunud see, et elu on nii kiire, et ei leia aega, et rahulikult raamatut lugeda? Kas müüma peaks ainult raamatuid, mis on kerge lugeda? Kas raamatutel on üldse enam mõtet või peakski olema ainult kokkuvõtted raamatutest? Miks tõlgendatakse inimest, kes loeb palju, justkui autoriteetsemaks kui see, kes ei loe palju? Mis on raamatute mõte üldse olnud? Miks meil neid vaja on? Mida nad annavad?
“Ma arvan, et raamatud õpetavad inimestele seda, kuidas teistest hoolida.”
Kommentaarid
Postita kommentaar