Teine osa Peter May suurepärasest triloogiast, mis üheaegselt pakub põnevust, vastab hea krimiraamatu nõuetele, on kauni sõnakasutusega ja kuidagi väga sügavalt kriibib hinge. Just see inimlikkus oma tegelaste kujutamisel on see, mis paneb lugema ja jätab pika jälje mälusse. Selle raamatu lõpus ma nutsin. Nutsin jõuetusest ja kaastundest nende tegelaste elamata ja elatud elude pärast. Nutsin maailma pärast, mis ei anna valikuid.
Teine osa on loetav ka eraldiseisvana. Kõik oluline, mis peaks lugejal olema peategelaste ja olustiku mõistmiseks teada, tuuakse sisse justkui möödaminnes ning kordagi ei teki tunnet, et mis see nüüd on. Isegi, kui esimene osa loetud, siis on nüansside värskendus teretulnud ning raashaaval lisandub uusi pisidetaile.
Esimesest osast tuntud politseiuurija Fin Macleod on ameti maha pannud, abielu lahutanud ja Edinburgh’st tagasi kodupaika kolinud. Vanemate maja taastades üritab ta minevikuga rahu sõlmida. Aga minevik on visam, mitmekihilisem ja nõuab iseendale peeglis silmavaatamist. Kas elus on üldse võimalik kõiki vigu parandada? Kas üldse peab kõike parandama? Kas parandatu on samaväärne algversiooniga?
Inimelu on kummaline. Fin analüüsib, põeb minevikku, püüab vigu parandada. Talle on see võimalus antud. Mulle meeldis, et Fini lugu ei muutu melodramaatiliselt või haletsusväärseks - see on realistlik inimese elu valikute kirjeldus, mis on edasi antud nauditavas kirjanduslikus vormis. Tema poja lugu on surutud Šotimaa Lewise saare karmi looduse, inimeste kitsarinnalisuse ja eelarvamuste kitsastesse raamidesse ning järjekordne eluvanker kipub kraavi keerama. Raamatu teine liin on seotud Fini noorpõlvearmastuse Marsaili isa looga, kellelt dementsus on röövinud suures laastus kõik tema mälestused, kellest tema oma naine tahab lahti saada ja kellele saatus ei ole andnud esimestki võimalust, rääkimata teisest. Teine lugu on vastutusest, trööstitutest valikutest ja ängistavalt kurb. Ja isegi, kui tundub, et lugejana suudan kõik tegevusliinid kokku sõlmida, siis kirjaniku lõpplahendus on ikkagi hoopis teine ja ootamatusi jagub viimaste lehekülgedeni.
Fini ja Marsaili isa lood rulluvad lugeja ees lahti paralleelselt ning see teine lugu puudutas mind oluliselt sügavamalt. Lugedes saab suhteliselt kiiresti selgeks, et need kaks tegevusliini on määratud kokku saama. Ja nad saavadki, kui rabas turvast lõikavad külaelanikud leiavad jõhkrate mõrvajälgedega surnukeha. Kuna turvas konserveerib hästi, siis peetakse seda alguses mitme tuhande aasta vanuseks arheoloogiliseks leiuks. Elvise tätoveering laibal sunnib dateeringut siiski korrigeerima. DNA-analüüs paljastab, et mõrvatu on suguluses Fini noorpõlvearmastuse Marsailiga. Marsaili isa, ainus, kes oskaks loole valgust heita, põeb dementsust. Lugeja jaoks jääb ikkagi kaks paralleelmaailma, mida lahutavad aastakümned. Lõpplahenduse juures võtab kogu elu ebaõiglus oimetuks.
Minu hinnangul on May triloogia teine osa oluliselt tugevam, terviklikum kui esimene. Lugedes tundub, kirjanik on oma peategelastega koos küpseks saanud. Ja nagu ka esimese osa puhul, sügav kummardus tõlkijale ja maksimum punktid kaanekujundusele.
Kommentaarid
Postita kommentaar