„Tere tulemast perekonda,“ ütleb Nina Winchester, kui ma ta elegantset maniküüritud kätt surun. Naeratan marmoriga kaetud hallis ringi vaadates viisakalt. See töökoht on mu viimane võimalus puhtalt lehelt alustamiseks. Löön iga päev Winchesterite ilusa maja katusest keldrini läikima. Hoian vahel nende tütart. Valmistan enne oma tillukesse pööningukambrisse minekut ja seal üksinduses einestamist tervele perele hõrgu toidu. Aitan seda ideaalset perekonda nii palju, kui vähegi suudan. Ent aja möödudes saab mulle üha selgemaks, et asi on ideaalist kaugel. Püüan toime tulla sellega, et Nina pöörab pea peale minu koristatud ruumid – üksnes selleks, et mind neid uuesti koristama sundida. Näen, kuidas Nina abikaasa Andrew on iga mööduva päevaga üha murtuma moega. Panen tähele, et nende tütar meenutab pigem jubedat viktoriaanlikku nukku kui rõõmsameelset koolilast. Nende juures töötamine muutub üha raskemaks ja närvesöövamaks. Ja äkki on õigus nägusal aednikul, kes kohe mu saabudes sosistas mulle ainult ühe sõna: hädaoht? Siiski ma trööstin ennast: Winchesteritel võivad küll olla oma saladused, ent neil pole aimugi, kes mina tegelikult olen. Nad ei kujuta ette, milleks ma vajadusel võimeline olen ...
Koduabilised… Kui paljudel meist on neid üldse olnud? Inimene, kes tuleb sinu koju ning aitab sul asju korras hoida. Ta koristab, teeb süüa, teeb igapäevaseid sisseoste. Minu silmis ei ole midagi sellel viga, sest olgem ausad - on ikka väga hea tunne tulla peale pikka tööpäeva puhtasse koju, mitte koju sõites mõelda, et jälle tuleb koristada. Samas tuleb olla väga tähelepanelik, keda koju lastakse.
Koduabiline Millie tundub pealt näha lihtsalt omadega rappa jooksnud noor naine, kes otsib ükskõik millist tööd, et aga saaks oma autost välja kolida. Vahepeal vihjatakse naise pimedale minevikule, mis takistab tal leidmast normaalset tööd. Kui tema saladus päevavalgele tuleb, on kõige kurvem see, et tegelikult ei olnud naine selles süüdi. Kui lugeda, mis eelnevalt oli juhtunud ja mis ta selleni viis nii noores eas, siis hakkab lihtsalt kahju ning äng selle suhtes, kuidas ühiskonnas kuulatakse tavaliselt ainult neid, kel on piisavalt raha või võimu. Isegi, kui sul on raha ja võim, kui kellelgi on seda rohkem, siis kuulatakse ning usutakse teda rohkem. Kui Millie saab Winchesteride juurde tööle tundub kõik ideaalne väikeste konksudega: mees on ideaalne, naine justkui hull ning laps ideaalne nukuke. Milliet see ei huvita, teda huvitab palk, mida ta saab, kuid kui 24/7 sellise pere juures elada, siis lõpuks ei ole võimalik seda enam ignoreerida.
Mida tuleb arvestada selle raamatu juures on, et siin kirjeldatakse nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda lähisuhtes, lisaks on paar piinamise stseeni. Nad ei ole väga detailsed nagu osades krimiraamatutes harrastatakse teha, kuid nad on piisavalt sellised, et fantaasia täidab puudujäägid. See teeb asja umbes 3x hullemaks ning õudsamaks. Sellele vaatamata suudab Freida McFadden hoida lugejat paelununa raamatu küljes. Ei mäleta, millal viimati 4h-ga raamatu ära lugesin ja kui öö poleks vahele tulnud, oleks lugenud ühes istumises.
Vahepeal tekkis tunne, et tean, kuidas raamat lõppeb. Kas ta lõppes sedasi? Jah, kuid sellele vaatamata tuli püante, mida oodata ei osanud ehk pinge oli peal lõpuni välja. Epiloogi viimane lehekülg ajas eriti naerma. See oli nii tabavalt kirjutatud, et nii kui raamatu sulgesin, võtsin paari päeva pärast kätte järgmise osa ning sain kinnitust, et Freida McFadden võib rahuliku südamega mu riiulil ruumi võtta.
Kommentaarid
Postita kommentaar