“Verekuu” - Nesbø

Pealkiri: "Verekuu"

Autor: Jo Nesbø

Kirjastus: Varrak

Ilmumisaasta: 2023

Lehekülgi: 472lk

Hinnang: ⭐⭐⭐

 

"Verekuu” on tunnustatud norra krimikirjaniku Jo Nesbø intrigeeriv lugu biokuritegude lähivõimalikkusest. Sisukirjeldus on selge ja lihtne: tuleb elumere lainetes räsitud tippuurija ja ühendab üksikud seostamatud noorte naiste mõrvad sarimõrvari jäljereaks. Uurija Harry Hole on omaette isiksus ja „Verekuu” on tippklassi Harry Hole-krimi. „Verekuu” on Jo Nesbø Harry Hole sarja 13. romaan. Selle raamatu intriigid pidavat olema paremad kui enamikus muudes osades. Antud väitega ei oska ei nõustuda ega ka midagi vastu väita. Võin ainult kindlalt öelda, et kõik on lõpuks teisiti, kui algselt tundub. 

 

Jo Nesbø ajab lugeja pea nii põhjalikult segi kui vähegi võimalik. Lõpuni on üleval küsimus miks üldse ja kuidas on võimalik, et mõrvatud ei näi olevat üldse vastupanu osutanud. Ja kuigi vahepeal tundub, et kõik on juba peaaegu selge, siis rõhk on just sõnal “peaaegu”, sest Nesbø puhul pole midagi lihtsalt ilmselge. 

 

Nagu juba mainitud, siis uurija isik on mulle võõras. Aga kohe alguses saan teada, et pärast elu purunemist on Harry sõitnud Los Angelesse, et end surnuks juua. Laias laastus ongi see õnnestunud, aga mitte lõplikult. Ja enne lõplikku klaasi astub Harry ellu endine filmidiiva Lucille. Midagi selles eakas daamis sunnib Harryt sekkuma narkokartelli tegemistesse. Ta päästab eaka filminäitlejanna Lucille’i narkokartelli küüsist, kellele vanadaam võlgneb miljon dollarit. Too omakorda pakub Harryle peavarju ja seltsi ning laseb talle õmmelda rätsepaülikonna. Omapärane sümbioos kahest üksikust inimesest. Ja kui selgub, et narkokartelli käest ei pääse keegi, on Harry küsimuse eest, kus kohast leida võlgu olev miljon. Kõik see on sissejuhatuseks. Edasine tegevus toimub juba Norras ja seal toimuva kõrval tunduvad kartellikurjategijad väga lihtsakoelistena.

 

Harry vajadus hankida kiiresti miljon langeb kokku Norra kinnisvaraparuni sooviga palgata Harry erauurijaks, sest kinnisvaramagnaati kahtlustatakse mõrvades. Nimelt on Oslos leitud kaks kadunud ja tapetud tüdrukut. Harry keeldub viisakalt, kuid siis võtab kartell Lucille’i pantvangi. Kui Harry juhtumi lahendab, ootab teda tasu, millest piisab Lucille’i võla katteks. Mõrvad on võikad ja tundub, et neid järgneb veel. Nesbø ei hoia kokku värvi roimade kirjeldamisel, ligihiiliv tülgastus on lausa füüsiliselt tuntav. Pildile tekib üha rohkem tegelasi, inimhinge tumedatest soppidest kerkib erinevaid võimalikke räpaseid motiive ja lugejana ei jää muud üle, kui edasi lugeda. Mis paneb tapma? Narkootikumid? Petmine? Seksuaalsed kalduvused? Kõik on võimalik ja Nesbø annab kõikidele uurimissuundadele rohelise tule. Teine, veelgi olulisem küsimus on kuidas? Ja alles kolmas on miks?

 

Ametlik uurija Katrine Bratt tahab riigi parima sarimõrvaspetsialistiga ühendust võtta, ent politseijuhtide meelest ei tule koostöö Harry Holega kõne allagi. Seda enam, et ametlikult ei taheta sarimõrvari olemasolu tunnistada. Ometigi leiavad kaks uurijat ühise keele, sest mõrvar tuleb ju tabada.

 

Kodumaal Norras ajab Harry kokku meeskonna, mis koosneb kokaiinidiilerist lapsepõlvesõbrast, korrumpeerunud politseinikust ja vähihaigest psühholoogist. Selle kummalise rühma tegemised ja vaidlused olid minu jaoks lugemise parim osa. Eriti psühholoog jääb meelde ja poeb hinge. Tegevus hoiab elus ja just tema annab uurimisele arvestatava suuna. Narkokartell on andnud Harry meeskonnale kümme päeva aega. Kell tiksub ning Oslo kohale on oodata kuuvarjutust ja veripunast täiskuud.

 

Jo Nesbø hoiab tegevuse kompaktsena ning kirjeldused ei valgu laiali. Kõik liigub vältimatu lõpu ja järgmise mõrva suunas. Autori keelekasutus ja ka tõlge on suurepärased. Lugedes ei teki üheski kohas probleemi lausete mõttest arusaamisega ega konkreetse tegelase nime või temaga seonduva meenutamisega. 

 

Mõrvar on eraldi oma vaate ja nägemusega ka pikalt lugeja ees. Mõrvavahend ja eesmärk on mõnevõrra utoopiline - vähemalt ma tahaksin seda loota. Aga mõrvaril pole nime. Ja lõpuks sobiks tema rolli nii mõnigi juba tuttav tegelane. Tegelikult on mõrvar meiega suurema osa raamatust. Ja nagu kõik psühhopaadid, jääb ta ümbritsevatele märkamatuks.