Pealkiri: "The cinnamon bun book store"
Autor: Laurie Gilmore
Kirjastus: One More Chapter
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 347lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐
Näidake mulle inimest, kes lihtsalt soetab sarja kaks esimest osa, sest raamatuklubi pakkus neid, sest raamatukujundused on armsad, sest kirjeldused tunduvad lahedad ja seda isegi siis, kui esimese raamatu rating oli päris nigel? Üllatavalt olin see mina. Kes oleks võinud arvata… Ütleme ausalt, et kui mul oleks olnud ainult selle sarja esimene raamat (“The pumpkin spice cafe”), siis peale toda lugemist ei oleks ma teist isegi kätte võtnud. Kahjuks või siis õnneks seisis teine osa mul riiulis ja seega ta kätte võetud sai.
Kui Cinnamon Buni raamatupoes asuvasse raamatusse ilmub salajane sõnum, ei saa Hazel sellest aru. Lõpuks otsustab naine neid lähemalt uurima hakata, mida rohkem tekib lehekülgede vahele salajasi koode. Tal on lihtsalt vaja kellegi abi selles. Imeilus ja ekstravertne Noah on alati valmis uueks seikluseks ning aaretejaht tundub olevat väga lahe. Isegi parem, kui armas raamatupoe müüja, kes on tal juba mitu kuud meeldinud, on see, kes tema abi palub. Hazel ei läinud armastust otsima, kuid mida enam aaretejaht teda ja Noah`d sunnib liikuma Dream Harbori linnas, seda enam ei saa ignoreerida nende omavahelist keemiat…
Kas keegi tahab öelda, mis juhtus selles raamatus? Kui võrdlen esimest ja teist osa, siis võrdleksin justkui ööd ja päeva. Selline tunne jäi, et autor sai peale esimest raamatut päris palju kriitikat ning võttis seda ka tõsiselt arvesse teise osa puhul. Tegelased on palju realistlikumad, rohkema sisuga, tegevused ei tundu õhust võetud, lahenduskäigud on intrigeerivad. Kas ta on just nüüd kõige parem teos? Ei, seda kindlasti mitte, aga kindlasti nautisin seda tunduvalt rohkem.
Mulle meeldis see lapselik rõõm ja avastuse elevus Hazelil ja Noah`l, kui nad üritasid aru saada, kes oli Hazeli raamatupoe raamatuid “rüvetanud”. Ühest küljest ei ole tegemist toreda asjaga, sest kaupa ei saa ju edasi müüa. Samas oli põnev neid vihjeid ka reaalselt ellu äratada. Keemia Hazeli ja Noah vahel oli ka realistlik. Olime ju ikkagi esimesest osast saanud vihjeid, et need kaks teineteist jälgivad. Nende suhe oli tuline, üpriski kiire minu arvates, lõbus ja kerge, samas puudutas õrnalt ka erinevaid dilemmasid, millega silmitsi seisame. Vanusevahe, finantsiline iseseisvus ja iseendale märgi maha panemine, proovida kombata piire või mitte. Kõik mingid teemad, millega oleme kuskil ikkagi silmitsi seisnud.
Selles raamatus on ka tunduvalt rohkem seda vürtsi (“spicy”) kui esimeses. Mind isiklikult need kohad ei häirinud. Võib-olla neid oli natukene liiga palju arvestades raamatu kogu temaatikat ja paksust, samas ei tundnud, et see oleks nüüd ära rikkunud lugemiselamuse. Kirjutamisstiil oli ka maitsekam kui esimeses ja võib-olla kuna tegelased ise tundusid palju realistlikumad ja täiskasvanulikumad, siis ka vürtsised kohad ei seganud.
Kuigi kirjutatud oli palju paremini kui esimene osa, siis mis toimus kaanekujundusega? Jah, see on nunnu, armas, selline väga sügisene hõng… Minu suur üllatus, kui aga selgub, et tegevus toimub juuli lõpust kuni septembri keskeni. Saan aru, et kaanekujundus ei pea alati korreleeruma raamatu sisuga, aga siin on küll tunne, et mind on ninapidi veetud.
Kokkuvõttes oli mõnus, kiire, kerge ja rohkem suvine lugemine, kuid hetkel kolmanda osa ehk siis jõuluraamatuga ei jätka. Võib-olla mingil hetkel, aga mitte hetkel.
Kommentaarid
Postita kommentaar