Pealkiri: "The pumpkin spice cafe"
Autor: Laurie Gilmore
Kirjastus: One More Chapter
Ilmumisaasta: 2023
Lehekülgi: 360lk
Hinnang: ⭐⭐
Oktoobrikuus sai raamatuklubiga läbi loetud üpriski sügisene “The pumpkin spice cafe”. Minu jaoks on tegemist täiesti võõra autoriga, nii et ei osanud midagi eeldada ega oodata. Ainuke, mida lugesin ta kohta on, et peaks olema selline väikelinna vürtsikas raamat, mis TikTokis on kuulsust kogunud. Tavaliselt ei loe raamatuid puhtalt mingi hooaja tarbeks, aga kes saab ära öelda sellise armsa, värvilise ja väga sooja tunnet tekitava kaanekujundusega raamatule?
Peale mõistmist, et linnaelu ei ole pikas perspektiivis talle, otsustas Jeanie kolida Dream Harbori linna ja võtta üle oma tädi ning linnarahva poolt armastatud kohvik (Pumpkin Spice Cafe). Logan on kohalik farmer, kes väldib Dream Harbori linnas käimist, et mitte sattuda kõlakate küüsi. Väike linn, kõik teavad kõiki ja kõike. Jeanie saabumine lööb aga mehel kõik peapeale ning arusaamatul põhjusel leiab Logan alati põhjuse linna minekuks. Esimeseks põhjuseks on saada aru, kas Jeanie kohvikus tõesti kummitab või kes neid salapäraseid helisid öösiti teeb…
Ma ei ole ikka tükk-tükk aega lugenud mingit nii sisutühja raamatut, kui on “The pumpkin spice cafe”. Tekib küsimus, et kui on TikTok fenomenaalne raamat, siis mis on nende lugejate ootus, kes sellist asja väidavad? Või on hetkel kõik läinud lihtsalt silda selle kaanekujunduse peale? Sellega olen ma nõus, et kaanekujundus on tal tõesti super. Väga sügisene, stiilne, nunnu ja armas. Süžee oli sel raamatul paljutõotav: pahur/päiksepaisteline paar, väikelinna idüll, romantiline sügis, natukene müsteeriumit. Kokku tuli väga lihtne, täiesti sisutühi raamat, mis meelde kindlasti ei jää. Müsteeriumit minu silmis siin raamatus ei olnud grammigi. Ka see vürtsikas pool oli naljakas: pea 80% raamatust seda ei ole ja siis järsult hakkab selline andmine lõpus, et hoia ja keela.
Mind tohutult häiris Jeanie ja Logani üleüldine käitumine ning suhtumine. Nad peaksid olema mingi 30 vist, aga käitusid hullemini, kui äsja armunud 15-aastased. Küll nad ilastasid üksteise suhtes, küll nad ei rääkinud oma mõtteid välja, küll nad mõtlesid ise mingeid stsenaariume ja põhjendusi välja. Nagu reaalselt - kasvagu suureks. Ka nende üleüldine suhtlus oli väga lihtsakoeliselt kirjeldatud. Seal puudus sisu, maitse, sügavus. Tundus, et ainukesed asjad, mida nad teiseteise puhul märkasid oli kas seksikad biitsepsid ja habe (Loganil) ning pikad jalad ja prink pepu (Jeanie). Kas midagi muud peale kehaliste faktorite neil tegelastel ei olnudki? Teiste tegelaste kirjeldused ja suhtlused ei olnud paremad. Jäi mulje, et on tehtud Halmarki film AI poolt, kes ei saa aru, mida tegema peab. Kui Halmarki ma mingil määral naudin ja lasen sel lihtsalt voolata, siis “The pumpkin spice cafe” puhul tekkis tahtmine see kiiremini läbi saada lihtsalt.
Oli ainult kaks faktorit, mis meeldisid: kass ja see sügise romantiseerimine. Kass oli lahe, nunnu ja oleks tahtnud teda isegi rohkem. Oli ju tema ikkagi, kes kõik asjad doominoefektina käima lükkas. Sügist suutis autor väga ilusalt kirjeldada. Kõik need kuldsed lehed, väike hommikujahedus, soojad vürtsised joogid, kõrvitsate ja õunte korjamine. Selles suhtes plusspunkt, et ka ise hakkasin veelgi rohkem hindama ning tema võlu nägema.
Kokkuvõttes kahjuks väga keskpärane raamat. Jah, vahest sobibki selliseks kiireks lugemiseks, et seda sügist meeleolu suurendada või lugemise plokist üle saada, kuid midagi erilist ta ei ole. Kuna teine osa on juba (kahjuks) riiulis, siis loen ka selle läbi ning loodan paremat. Teine osa pidavat olema parem ja kui lõpuks midagi muud üle ei jää, siis on vähemalt ilusad raamatud riiulis.
Kommentaarid
Postita kommentaar