Pealkiri: "Ruthless vows"
Autor: Rebecca Ross
Kirjastus: Magpie
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 431lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Nagu esimese osa postituses kirjutasin, siis jätkasin ka teise ning lõpliku osaga “Letters of Enchantment” duoloogias. Kuigi alguses ei saanud väga vedama, sest näis tunduvalt aeglasem olevat oma tegevuse poolest, siis mul on hea meel, et selle duoloogia käsile võtsin. Rebecca Ross on kindlasti autor, kelle puhul ei karda ka järgmisel korral mõnda ta teost kätte võtta.
Kaks nädalat on möödas sellest, kui Iris Winnow naasis rindelt armidega ja murtud südamega, kuid sõda pole kaugeltki lõppenud. Roman on kadunud ja Oath linn elab jätkuvalt teadmatuse seisundis. Kui Irisele ja Attie'le antakse uus võimalus Dacre'i liikumistest kirjutada, kasutavad mõlemad võimalust ja suunduvad ohust hoolimata veel kord läände. Teades, et on vaid aja küsimus, millal konflikt jõuab nendeni. Pärast ärkamist Dacre'i maa-aluses maailmas ei mäleta Roman oma minevikku. Saades kinnitust, et tema mälestused naasevad aja jooksul, hakkab Roman Dacre'ile artikleid kirjutama, olles ebakindel oma koha suhtes sõja suuremas pildis. Kui garderoobi kaudu saabub kummaline kiri, on Roman kõigepealt kahtleval seisukohal, seejärel intrigeeritud. Alustades kirjavahetust oma salapärase kirjasõbraga, peab Roman peagi tegema otsuse: olla lojaalne Dacre`le või ta reetma. Mida tumedamaks muutuvad päevad seda enam tõmbuvad Roman ja Iris üksteise suunas, riskides oma südamete ja tulevikuga, et muuta sõja väljundit.
Võrreldes esimese osaga oli teine osa tunduvalt aeglasem. Võib-olla see tundub ainult mulle, aga kuigi sõjategevus hakkab tuure üles võtma ja jõuab ka lõpuks linna välja, siis kuidagi raamat ikkagi kulges. Seda mitte heas mõttes. Vahepeal oli mitu päeva vahet, kui ei lugenud seda raamat. Just sellepärast, et kuidagi aeglaselt läheb. Ei saa neid lehekülgi vahele jätta, aga samas puudus soov sellise aeglase tempoga kaasa minna. Selline tempo kestis umbes natukene üle poole raamatu ning siis oli tuntav tegevuste kiirenemine.
Kui esimene osa oli Irise ja Romani suhte kujunemine, kasvamine, siis teises osas pannakse see väga tugevalt proovile. Kui paarisuhtes üks mäletab minevikku aga teine mitte, siis kas selline suhe saab kesta? Kas on võimalik uuesti armuda samasse inimesse? Kas tegelikult suhetes me ei armugi igapäevaselt uuesti teise inimesse? Väga huvitav oli lugeda nii Irise vaatepunkti kui ka Romani oma. Seda nii suhte seisukohast kui ka sõja nurga alt vaadatuna, kuidas üks või teine proovib muutuste perioodil ellu jääda.
Jumalad. Dacre ja Enva. Kuigi esimeses raamatus tutvustatakse lugejatele fakti, et käib sõda jumalate vahel, siis väga palju jumalate enda kohta ei kirjeldata. On müüdid, on rahvajutud, aga midagi konkreetset ei ole. Teises osas on väga palju Dacre`d ja tegelikult üsna vähe Envat, mis on kahju, sest oleksin tahtnud teada rohkemat nende loo kohta. Kuidas see hakkas, mida nad arvasid, miks sõda oli vajalik. Näis, et autor oli alguses üritanud Dacre`d maalida, kui see “halb jumal” ja Enva kui “hea jumal”, aga kokkuvõttes olid nad sama inimlikud nagu inimesed. Keegi ei ole must ja valge.
Kirjutamisstiil ise oli jätkuvalt voolav. Ilus, isegi kunstiline, malbe ja rahulik. Vahest see natukene justkui “häiriski”, sest teema ise oli õudne (sõda ja vallutamine), aga kuidagi kirjeldati seda justkui “pehmelt”. Oleks oodanud natukene karmimat stiili. Ühe tegelase surm muidugi näis kuidagi… mõttetu. Justkui kirjutatud, sest justkui “peaks” kirjutama. Oleks võinud jätta ära selle. Mis puudutab lõppu üleüldiselt, siis mul oli hea meel, kuidas see lõppes. Alati ei saa lõppeda õnnelikult, aga alati ei pea lõppema ka kurvalt.
Kommentaarid
Postita kommentaar