Pealkiri: "Münsteri juhtum"
Autor: Hakan Nesser
Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 304lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐
Krimilainel ainult edasi. Hea krimka on sügisõhtu kõige parem kaaslane - loomulikult tassi tee kõrvale. Aga just hea krimka. Korduvalt Rootsi parima kriminaalromaani auhinna pälvinud Håkan Nesseri „Münsteri juhtum“ on Nordic noir’i suurkuju komissar Van Veetereni sarja kuues raamat. Olekski oodanud mulle veel tundmatut Van Veetereni (loodetavasti) elegantselt lahendamas kummastavat mõrvalugu. Kui ma poleks kaane peal lugenud, siis ilmselt poleks ma sellele nimele raamatus üldse tähelepanu pööranud. Need üksikud kohad, kus Van Veeteren midagi ütleb või isiklikku elu toimetab, võiksid olla pärit ükskõik mis raamatust. Lisandväärtust nad igatahes ei anna ja uurimisele hoogu juurde ka ei too. Asjadega tegeleb juhtuvinspektor Münster koos oma meeskonnaga. Autor on püüdlikult sisse kirjutanud veidikene infot iga meeskonnaliikme kohta, aga eriliselt südamesse nad ei poe. Justkui kohustusest õige näidise järgi kirjutatud, aga hing jääb sisse puhumata.
Kuriteoks on mõrv. Eriliseks teeb juhtumi see, et tapetu on eraklik pensionär ja erilist mõtet sellel justkui poleks. Tapetud oma voodis. Kortermajas, kus kõik teavad kõigi kohta, aga nüüd ei pannud tähele ja vist nagu otseselt ei tea ka. Tegelikult räägivad kõik parema meelega üksteist taga. Juhtlõnga ja tunnistajate puudumine teevad Münsteri töö eriti keeruliseks, mistõttu uurimine tammub kohapeal. Koos Münsteriga tammub ka lugeja. Või tegelikult - lugeja on veidi uurijast veidi ees.
Võimalik, et küsimus on lotovõidus, mis pensionärile ja tema sõpradele sülle langes. Võimalik, et võidusummat saabki pidada suureks ja sõpru või vähemalt ühte neist kurjategijaks. Seda sõpra, kes on jäljetult kadunud. Tundub, et kogu võidusummaga. Aga võib-olla ka teisi - kaasosalisteks? Kõik varjavad midagi või lihtsalt vassivad. Ja ehkki uurijatele tundub nii mõnigi kord, et midagi jääb lõpuni ütlemata, siis ega nad eriti tunnistajaid ei survesta ja neil endilgi vajab elu elamist.
Harmoonilist pilti, mida on võimalik lugejana endale ette kujutada, kus sa mängleva kergusega lahendad kuriteo, rikuvad tapetu abikaasa kummastavad seiklemised. Auväärt proua tassib laiali mingeid pakke, sõidab taksoga linna erinevatesse otstesse, varjab ja hiilib kummastavates paikades. Kuni ühel hetkel tuleb lagedale üllatava avaldusega.
Mõrvatu lapsed on täiskasvanud ja oma vanematega suhtlevad harva. Hullumajast muidugi väga lihtsalt välja ei saa, aga sellega saab ennast õigustada ainult üks tütardest. Teine tütar ja poeg ei näita ka isa tapmise puhul üles erilist meeleliigutust. Aeg ja vahemaad on teinud oma töö ja lapsed on võõrdunud. Ja ega nad ka lapsepõlves eriti suhtlejad polnud. Pigem hoidsid inimestest eemale. Lapsepõlv on kaugel, aga asjad ei unune. Ja kõigel, mida me püüame võimalikul kaugele hingesoppi peita, on kombeks kõige kummalisematel hetkedel päevavalgele tulla. Isegi päevavalgus ei kannata kõike, mida ta nägema peab …
Ja Münster muudkui urgitseb edasi - harjumusest, kohusetundest, südametunnistuse sunnil …. Ja mina lugejana sundisin ennast kohusetundest lugema, kuigi vahepeal olin peaaegu alla andmas. Münsteril kõik nagu nüüd klapiks, aga ei klapi ka. Kuklas tiksub vajadus võimalikult kiiresti kuriteo lahendamisele punkt panna, aga hinges on segadus. Lugejana nagu väike pettumus hinges, aga nagu ei ole ka - justkui lugeda ju võib.
Lahendus kipub tuleb ikka suhteliselt ootamatust suunast ja lugeja saab aru, et suurema osa raamatust autor lihtsalt keerutas tolmu üles ning juhtis lugejat täiesti suvalistel radadel. Ilmselt oleks raamat olnud põnevam, kui autor oleks varem jõudnud asja tuumale lähemale ja pigem selle olemust rohkem lahanud.
Kommentaarid
Postita kommentaar