„Linnaosa, kus kellelgi ei ole kiire.“ Niimoodi kirjeldas Karlovat autori tagatoas elav ukrainlanna Anna. Ometi ei tähenda see, et Karlovas midagi ei toimuks või et oleks liiga vaikne. Autor on Karlovas elades leidnud tasakaalu, mis aitab keskenduda tööle ja loomingule, kasvatada lapsi ja nautida elu. Ta õppis pealinnast tulles kiiresti ära, et lisaks igapäevastele ülesannetele on hea, kui jääb aega ka elamiseks. Aega, et olla sõpradega koos, kalastada Emajõel või perega lauamänge mängida. See on tema Karlova. Linnaosa, kus kassid ja inimesed kõnnivad omapäi.
Selles raamatus ma täitsa pettusin. Ausalt. Mul ei ole Tartu vastu midagi, aga ega ta mul südamelähedane ka ei ole. Võib-olla sellepärast, et Tartu hinnad on tudengite tõttu mõttetult kalliks aetud. Võib-olla sellepärast, et minu maitse jaoks on Tartu natukene liiga väike ja kõik teavad justkui kõiki. Võib-olla ma ei ole andnud Tartule lihtsalt võimalust tekitada ka positiivseid mälestusi, sest ei satu sinna kanti väga. Võttes seda kõike arvesse ma lootsin, et “Minu Karlova” avab uksed teistsugusele maailmale. Näitab, milline on üks Tartu linnaosa. Vahest ma ootasin liiga palju, aga mulle näis, et seda see raamat ei täitnud.
Kohati oli tunne, et autor ei kirjelda seda Karlovat, mida ta päriselt elab vaid kopeerib lõiguti erinevaid ajaloolisi jutte. Küll erinevaid arhitektuurilisi tekste. Siis perekonnas elanud inimeste mälestusi. Jah, neid on huvitav lugeda, aga kui jääb tunne, et pool raamatust on selline, siis tekib küsimus, et kelle Karlova see on? Kas autori või teiste? Need kohad, kus autor enda osa rääkis (nt lapse kooli asjad, paadiga jõele minek, ühine supisöömine, erinevad kassid, kes omapäi kõnnivad jne), vot need olid mõnusad. Neid oli tore ja huvitav lugeda. Need näitasid teist Karlova poolt. Kahjuks, aga paotati seda ust väga vaikselt ja väga väheke.
Kui tavaliselt väga meeldivad ka pildigalerii osad, siis seekord ei oskagi öelda, millist seisukohta võtta. Jah, oli näha Karlovat ja saad aimu sellest linnaosast, aga kuidagi oli palju jällegi autori enda pilte. Saan aru, et muidugi võiks autor ka piltidel olla, aga kohati jäi õhku rippuma, et kas autor näitab Karlovat ja kuidas tema perekonnas selles elab või rohkem ennast ja perekonda lihtsalt sellena - minu perekond.
Kokkuvõttes oli ta kiire lugemine ning kellele see piirkond pakub huvi, siis kindlasti võtta kätte. Arvan, et väga suurtele ajaloohuvilistele võiks ka see raamat naudingut pakkuda. Nagu mainisin mitu korda, siis võib see olla puhtalt minu eelarvamuse Tartu suhtes ja selleks lihtsalt kulub omajagu aega, et muutuda.
Aitäh, kirjastus Petrone Print!
Kommentaarid
Postita kommentaar