Pealkiri: "Luku ja riivi taga"
Autor: Yrsa Sigurdardottir
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 341lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐
Jätkan krimi lainel. Reykjavíkis sündinud ja tsiviilinseneriks õppinud Yrsa Sigurðardóttir on Islandi krimikirjanduse vaieldamatult üks tuntumaid-tunnustatumaid autoreid, meisterlik jutuvestja, kelle kaasahaaravad kriminaalromaanid on pälvinud rahvusvahelist menu. Muu hulgas on Yrsa sulest ilmunud auhinnatud Freyja ja Huldari sari, mis on ilmunud ka eesti keeles. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 30 keelde. Minu jaoks oli autor võõras ja algne valik oli seotud puhtalt Põhjamaade krimikirjanduse hea mainega. Antud mainet hoiab kirjanik vaieldamatult kõrgel. Oma kirjelduslaadiga läheb ta aga kaugemale. Peale lugemist ma seda ainult kriminulliks ei pea, sest tegelikult mingitel hetkedel mõjub ta kuidagi pigem õudukana - sellise Poe stiilis naha vahele hiiliva õudukana.
Tühi ja kõle paik, eraldatuna paiknevad majapidamised, vähese jutu ja varjatud saladustega inimesed. Inimesed, kes suhtuvad tuntava eelarvamusega kõigisse, kes tulnud mujalt ja ei räägi islandi keelt nii nagu peab. Just see tühjus ja inimeste puudus hakkavadki üldmuljet mõjutama. Isegi lugedes hakkab kõhedus ligi tikkuma. Tühjus ja lumi ja külm ja teadmine, et kedagi ju olla ei saa, sest ei ole ju. Või ikkagi on? Aga kes ja kus? Miks - osutub isegi lõpptulemusena mitteoluliseks. Sest põhjused on tavalised, aga nendeni jõudmise kirjeldused isikupärased.
Esmamuljel klassikaline algus. Ühel külmal talveõhtul otsustab Hvalfjörðuri talumees Karl külastada oma naabrusesse kõrvalisse orgu elama asunud perekonda, kellest pole juba terve nädala jooksul midagi kuulda olnud ja kes ei vasta ka tema sõnumitele. Kuigi taluhoovil võib näha jälgi hiljutisest inimtegevusest, ei tule keegi koputamise peale ust avama. Paha aimates siseneb Karl majja ja leiab eest verdtarretava kuriteopaiga. Pildi kirjeldamisel värvi kokku ei hoita ja teadmine, et isegi uurijatel hakkab vaatepilti nähes halb, et tee asja paremaks. Ja lisanduvate laipade kirjeldused ei tee asja paremaks.
Traagilist kuritegu kutsutakse uurima politseinikud Týr ja Karó ning kohtuarst Iðunn. Islandi nimed on omaette väljakutse, aga sellest saab üle, sest tegelasi napib ning sageli kasutab autor inimesest rääkides ühte konkreetset nime. Uurimise edenedes tulevad päevavalgele mitmesugused saladused. Uurija Týr mõistab peagi, et juhtum sunnib teda silma vaatama iseendagi minevikule. Ja nii sügavat ja elegantset mineviku sissetoomist polegi väga ammu näinud. Alati on endised suhted, elukaaslase kaotus või midagi muud, mis täiendaks ja aitaks paremini mõista tegelaste olemust. Selles raamatus tuleb pauk nn.luuavarrest ja peategelase jaoks nagu välk selgest taevast. Samas annab see võimaluse ja vihje järgmiseks raamatuks - ilmselt.
Tegelikult pani täitsa mõtlema, kuidas ilmastik ja vahemaad määravad uurimise käiku. Ei mitte midagi nn. harjumuspärase uurimise moodi. Ja ehkki kohaliku olustiku detailid lisavad vürtsi, ei muuda nad edasist lugemiselamust õudusfilmi laadseks kogemuseks.
Lugeja jaoks hakkab edasine tegevus jooksma kahes dimensioonis: uurimine ja tapetud tegelaste silme läbi antud kulgemise protsess vääramatu lõpu suunas. Vääramatu selles mõttes, et lugeja juba teab, et kõik on surnud. Seda jõhkramalt mõjuvad igapäevased toimetused, seda ebaõiglasem eesootav lahendus, seda rohkem tahaks sekkuda ja öelda, et lihtsalt mine ära, seda arusaamatum, kes see võiks olla. Ja edasi hoiab pinget see, et ka majas elavad inimesed tajuvad ebamäärast ohtu, mis näib kasvavat. Majas ringi liikumise piirangud, majaomanike veidrused, eelnevalt majas olnud inimeste kadumine teadmata hetkel teadmata suunas, veider lõhn, salapärased märgid, ähmased varju akna taga, võõrad jäljed majas, kaasaegsete sidevahendite haprus ja tunne, et ükski uks ei püsi lukus. Ja minna pole kuskile, sest minna pole millegagi, sest ilm…. Kardad ei tea mida, tunnetad ebamäärast miskit, tahaks edasi lükata õõvastavat sõlmpunkti, sest see ei tundu olevat siinpoolsest ilmast. Aga tegelikult ju on, sest kurjus kipub ikka olema pigem siinpoolsusest. Ja kurjus on lihtne, selge, konkreetne, ennast nautiv ja mitte midagi kahetsev.
Kirjeldused, kirjeldused ja veelkord kirjeldused. Autori sule kasutamise meisterlikkus väärib aplausi. „Luku ja riivi taga” on Yrsa Sigurðardóttiri „Musta jää” tetraloogia esimene osa. Must jää viitab ohtlikule ja salakavalale ilmastikunähtusele, kus jääkirme on matt ega paista teekattelt, suurendades õnnetuste ohtu. Nagu must jää, peituvad ka Sigurðardóttiri raamatusarjas kaugetena näivad ohud sageli otse su enese nina all.
Aitäh, kirjastus Varrak!
Kommentaarid
Postita kommentaar