Pealkiri: "Lilledele värsket vett"
Autor: Valerie Perrin
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Lehekülgi: 492lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Novembrikuus oli raamatuklubi kuuraamatuks valitud Valerie Perrini “Lilledele värsket vett”. Olin positiivselt üllatunud, et valituks osutus tavapärasest erinev raamat. Kuna eelnevalt on loetud ka sama autori “Pühapäeva rüppe unustatud”, mis tohutult meeldis, siis olin veendunud, et teine raamat ei saa pettumust valmistada. Oleks minu teha, oleks ta läbi lugenud paari päevaga, aga kuna kuuraamat, siis pidi ennast natukene tagasi hoidma. Saan küll kinnitada, et kui lasta tal voolata, siis ta voolab.
Violette Toussaint on Prantsusmaa väikelinna kalmistuvaht, kelle majakeses käivad ennast soojendamas ja oma saladusi pihtimas leinajad, hauakaevajad, matusekorraldajad ja kohalik küree. Ühel päeval tuleb Violette’i jutule politseikomissar, kelle hiljuti lahkunud ema soovis, et ta tuhk pandaks ühe esmapilgul täiesti võõra inimese hauale. Mis neid kaht sidus? Ja kuidas on see kõik seotud Violette’i ja politseikomissari endaga?
Kas tegemist on kurva raamatuga? Kindlasti. Kas tegemist on erinevate tegelaste elulugude mõtisklustega? Jah. Kas tegemist on armatusromaaniga? Kellegi arust, kellegi arust mitte, aga minu arvates 100% kindlasti. Kas tegemist on kergelt öeldes krimiraamatuga? Minu üllatuseks küll. Valerie Perrin on prantsuse romaanikirjanik ja minu riiulil paigutan ta kindlasti oma teise lemmik prantsuse kirjaniku Anna Gavalda kõrvale. Tegemist on autoriga, kelle puhul võin pimesilmsi osta järgmise raamatu ilma, et isegi teaksin, millest see räägib.
Raamat on voolav, tasakesti kulgev ja kindlasti mitte emotsioonitu, kuigi alguses võib sedasi tunduda. Kõiki tegevusi ja olukordi, mis leiavad raamatus aset, on autor mingil määral, kas vähem või rohkem romantiseerinud. See on oskus, mida me kõik võiks praktiseerida. Et elu on ilus oma igapäeva toimetustega, et ei pea kogu aeg olema tulevärk ja sära. Nii lihtne asi nagu tass teed või taimede istutamine või vaikuses veedetud jalutuskäik on tegelikult väga ilus ja romantiline. Tegelikult elu ei koosne millestki muust kui väikestest piltidest. See on meie asi, kas me oskame neid kokku panna suureks või mitte.
Süžee ise on kurb, kohati morbiidne, vihale ajav. Suures laastus ei saa midagi kirjeldada või öelda ilma, et annaks liiga palju sellest raamatust ära. Juba lugema alustades haaravad sõnad su endasse, sa elad Violette`le kaasa. Sa tunned neid tundeid, mida tema erinevatel eluetappidel, erinevates situatsioonides ja erinevate inimestega tunneb. Sa nutad kaasa, kui ta puruneb. Sa vihastad seal, kus tal jaksu ei ole enam selle jaoks. Sa rõõmustad, kui ta rõõmustab. See raamat on nagu tohutu gobelään - üks eraldiseisev niidiots võib tervet teost kas koos hoida või hargnema panna. Kui alguses tunduvad tegelased üksteisest nii kaugel kui Maa ja Päike, siis mida edasi lugeda, tulla minevikust aina enam olevikku, seda selgemaks saab, kui väike me maailm on. Kuidas tegelikult inimesed mõjutavad teineteist igapäevaselt. Oma tegude, oma sõnadega. Nendega, mida teeme ja ütleme, aga ka nendega, mille olemasolust oleme teadlikult ainult me ise. Sulgedes “Lilledele värsket vett” mõtisklesin kaua selle üle, et kui palju me inimestena üksteist mõjutama. Kui palju me heategu või ilus sõna võib teist inimest aidata ning ka tegelikult, kui palju üks pahameele hoos öeldud sõna võib killustada. Kui palju üks isik võib mõjutada väga paljude inimeste elusid.
Raamatus figureerib tohututes kogustes erinevaid tegelasi. Kõige keskmeks jääb ikkagi Violette, kuid lugejana näeme palju erinevaid inimesi, kes ta elu on mõjutanud. Olgu see korraks kiire põige, et juua tassike teed või aastakümneid igapäevaselt ta kõrval olnud isik. Kõik nad mängivad rolli. Mõne toob naises välja ta külma ja pimeda talveperioodi, teine jällegi aitab tal leida oma suve: värve, naeru ja rõõmu. Väga meeldivad iga peatüki alguses olevad tsitaadid. Need justkui valmistavad ette, mis peatükis nüüd toimuma hakkavad ja ka Perrini üldine oskus kirjeldada, mis toimub. Need mõttelised fraasid, mida tegelased omavahel ütlevad. Justkui tavalised, aga kui oskad näha kaugemale, siis saad aru, mis mõtet edasi antakse.
Suurel määral meeldisid mulle siin ka romantilised suhted. Nad küll olid kurvad (jõuame taaskord siia, kui palju üks inimene võib teist mõjutada), aga olemuselt väga eluliselt kirjeldatud. Hirmule ajav mõte, et keegi võiks sind lihtsalt tingimusteta armastada ja sinust hoolida. Või see, et suhe ei pea olema tunnete keeris, mis kõik tuhastab, vaid see, mida me koheselt otsime. Turvalisus. Rahu. Vaikne õnn.
Kokkuvõttes suurepärane teos. Teos, mida võib lugeda uuesti ja uuesti ning igakord näeks midagi teisiti. Mõtleks midagi erinevalt. Tunneks teisi emotsioone.
Lausumata sõnad, tunnistamata armastus, elamata elu.
Kommentaarid
Postita kommentaar