Pealkiri: "Divine rivals"
Autor: Rebecca Ross
Kirjastus: Magpie Books GB
Ilmumisaasta: 2023
Lehekülgi: 357lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Ma nägin seda raamatut üsna palju erinevates sotsiaalmeedia kanalites, kui ta ilmus. Ta oli uus, ta oli ilusa kujundusega, ta mõjus maagiliselt. “Divine rivals” - midagi õhulist, midagi õrna, justkui halvaendeline, aga samas süda on sellele mõttele vastu. Kaua teda nägin, kuni ühel hetkel justkui kadus. Miks? Ma ei tea, sest minu arvates on tegemist väga ilusa, hella sõjaarmastuse looga ning oleksin eeldanud, et ta on rohkem meedia tähelepanu all.
Kui kaks noort konkureerivat ajakirjanikku leiavad armastuse tänu maagilisele ühendusele, peavad nad jumalate sõjas silmitsi seisma põrgu sügavustega, et oma saatus igaveseks pitseerida. Pärast sajandeid kestnud und on jumalad taas sõjas. Kaheksateistkümneaastane Iris Winnow tahab aga lihtsalt oma perekonda koos hoida. Tema ema on sõltuvuse küüsis kinni ja vend on rindejoonel kaduma läinud. Tema parim võimalus on saada edutatuks kolumnistiks Oath Gazette ajalehes. Selleks, et tulla toime oma muredega, kirjutab Iris vennale kirju ja libistab need oma garderoobi ukse alla, kus need kaovad. Neiu arvab, et tema venna juurde, kuid tegelikkuses Irise külma ja nägusa rivaali Roman Kitti kätte. Kui noormees anonüümselt Irisele vastu kirjutab, loovad noored omavahel ühenduse, mis järgneb Irisega lahingu rindejooneni: tema venna, inimkonna saatuse ja armastuse nimel.
Kohe, kui seda raamatut lugema hakkasin, oli tunne, et sellest saab olema ilus, justkui kunstiline lugemine. Igas keeles on võimalik kirjutada sedasi, et tunned nagu armsaima käed sind hellalt silitaksid. Kahjuks on seda üpris keeruline teha autoril ja veelgi kurvem see, et tänapäeval on lugejatel seda raske lugeda. Lugejad on kaotamas (minu silmis) seda oskust rahulikult raamatusse vajuda, lasta sõnadel voolata ning neil heliseda. Midagi öelda, midagi vaikida. Me tahame, et kõik kohe oleks selge, välja kirjutatud, kiirelt lahendus käes. Seda “Divine rivals” kindlasti ei ole. Ta on voolav, ta on rahulik, ta on ilus. Lugejatele kirjeldatakse täpselt piisavas koguses olustikku, ülejäänu on igaühe enda ettekujutluse vili. Meid suunatakse nägema ja tundma ilma, et suuremal määral seda peale surutaks.
Iris ja Roman on peategelased, aga ometigi ei pöörle kogu tegevus nende suhte ümber. Me näeme Irise kodu, tema probleeme emaga, muretsemist oma venna pärast, finantsilisi raskusi. Me näeme Romani igapäevaelu, justkui rikas ja õnnelik, kuid kellel on kõle ja külm perekond, minevik, mida lahti ei lasta, vabadus, mis tegelikult on ilus kuldne puur. Me näeme ja tajume sõda. See ei ole veel linnani jõudnud, aga ta tuleb. Lisaks on meil veel maagiat. Ei midagi ülemäära palju nagu fantaasiaraamatutes tavaks, aga väheke, mugavaks eluks piisavalt. Jumalate äratamiseks liiga palju, kuid armastuse õitsenguks täpselt parajalt. Noorte suhtlus, armastus, suhe - see on kirss tordil kõigele muule, mida antud raamat pakub. See on ilus, hingeline, õrn. Midagi sellist, mida kaitseks ihu ja hingega.
Kokkuvõtvalt - väga hästi kirjutatud raamat ning selle puhul tahaks küll, et seda ka eesti keelde tõlgitaks. Arvan, et sellega tuldaks väga hästi toime ja see on miskit, mida kõik võiksid lugeda. Puhtalt juba keelelise naudingu pärast. Jätkan kindlalt ka teise osaga, mis on ka viimane, sest tegemist on duoloogiaga. Ei mäletagi, millal viimati sellist sarja lugesin.
Kommentaarid
Postita kommentaar