Pealkiri: "The last letter"
Autor: Rebecca Yarros
Kirjastus: Penguin Books
Ilmumisaasta: 2019
Lehekülgi: 452lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Septembrikuus lugesime raamatuklubiga läbi Rebecca Yarrose raamatu “The last letter”. Otsustasin, et proovin sellel hooajal lugeda kaasa kõiki kuuraamatuid ning hetkeseisul läheb selle lubadusega veel hästi. Eesti keelde ei ole seda raamatut tõlgitud, mis mingis mõttes on kurb, aga samas ei ole ka. Minu nägemuses oli see väga hea raamat oma kirjutamisstiili ja kogu pinge üleehitamisega, et tahaks, et ka maakeeli saaks seda samat tunnet kogeda. Samas võib tõlkes palju kaduma minna ja siis oleks kahju, kui see juhtuks.
“The last letter” räägib kahest katkisest inimesest, kes ennast üles ehitavad üksteise toel. Beckett (hüüdnimi Chaos ehk Kaos) on salaoperatsooni sõdur ja Ella on Becketti paarimehe Ryani noorem õde. Ryan on Becketti ja Ella kokku viinud kirjade näol, Becketist ja Ellast on saanud kirjasõbrad. Neile ootamatult jagavad nad rohkem iseennast paberi ja sule teel, kui vahest kohe kõrval olevate inimestega sõnade teel. Ainuke nüanss, et omavahel suhtlevad Chaos ja Ella, naine ei tea Chaose tegelikku nime ehk Beckett. Kui Ryan missioonil hukkub, palub too Beckettit, et ta aitaks Ellat ja tema kahte väikest kaksikut. Mees peab oma sõna ning suundub Ella juurde. Ainult, et nüüd peab ta tõestama ennast kui Beckett ja mees proovib kõigest väest oma Chaos mineviku taha jätta. Algab lugu mehe ja naise vahel, kes mõlemad on katki, kuid paranemise teel, püüdmaks aru saada, kus suhe võib saada alguse kirjadega, kas tõe varjamine on lõplikult karistatav ja mis lõpuks on elus kõige olulisem, millele oma aega ning energiat kulutada.
Rebecca Yarros on vist kuulsust kogunud eelkõige oma “Neljanda tiiva” (“Fourth wing) raamatuga, mis on meil olemas nii eesti kui ka inglise keeles. Kuna mina ei olnud seda raamatut veel lugenud enne kui “The last letterit” lugema hakkasin, siis puudus igasugune standard või eelaimdus, milline selle autori stiil võiks olla. Hetkeseisul ütlen, et mulle väga meeldib selle autori stiil ja viis, kuidas ta kirjutab. Võib-olla on põhjus selles, et ta tõi raamatusse väga keerulisi teemasid (haigus, surm, tõe varjamine, armastuse õitseng hirmu keskel), mida täpselt õigesti lahkas, aga tema kirjastiil oli voolav, ilus, pingeline, aga samas rahulik. Ei tekkinud kordagi tunnet, et paneks raamatu kõrvale või ei viitsi edasi lugeda.
Beckett ja Ella ning kõik teised tegelased mõjuvad väga realistlikult, ei ole sellist tunnet, et tegelastega ei ole võimalik seostuda. Mida rohkem loed, seda rohkem sa hakkad neile kaasa elama. Kui nad on õnnelikud, oled sina. Kui nad nutavad, nutad sina. Kui neil on valu, on ka sul. Situatsioonid, millesse neid kistakse on realistlikud ja kohati marru ajavalt ebaausad, sest kaua võib üks inimene saada ainult jama. Kuskilt peaks ju päike hakkama ka paistma või ei? Kas mu jaoks oli küsitav Becketti otsus mitte öelda, et ta on Chaos? Ütlen, et ei ja ma saan mehest aru. Sa oled sõdur, sa näed sõda, sa näed seda poolt inimkonnast, mis on kõige hullem, valusam, ebaõiglasem. Sa teed otsuseid, mis maksavad elusid. Sa teed tegevusi, mis jäävad sind kummitama kuni elu lõpuni. Kas tõesti on palju tahetud, et mees saaks jätta selle osa enda elust minevikku? Minu nägemuses mitte. Seetõttu vist ajaski väga närvi Ella draamatsemine selle üle, kui lõpuks see saladus päevavalgele tuli. Mees hoolib sinust, sinu lastest, aitab kõigega ja nüüd hakata draamatsema selle ühe väikese asja pärast? See ajas närvi, aga saan aru, et mõne inimese puhul võib see olla väga suur põhjus, miks asjad katki jätta.
Rasked teemad, mida Yarros lahkab, teeb ta minu silmis väga ideaalselt. Lapse haigus ja potentsiaalne surm, USA ravikindlustusfirmadega võitlemine, üksikvanemana kahe lapse kasvatamine ning see ängistus, et kas sinust jätkub ikka mõlemale lapsele, tahe olla armastatud, aga ratsionaalselt mõeldes, et on teised asjad, mis on olulisemad. Kõike seda kirjeldab autor ausalt ning ilusalt, ängistavalt valusalt. Kohati võib-olla isegi väga valusalt, et läheb otse läbi südame, aga siis see tähendab lihtsalt, et autor on teinud head tööd.
Kokkuvõttes soovitan seda igaühele, kes tahab lugeda ilusat armastuslugu, aga mitte lihtsalt järjekordset lihtsukest - nägin, armusin, elasime õnnelikult lõpuni. Jah, teinekord on tunne, et tahad just seda viimast versiooni. Midagi kerget. Samas tihtilugu just need raskemad ja keerulisemad lood on need, mis jäävad meid pikemaks kummitama. Mis panevad meid mõtlema.
Kommentaarid
Postita kommentaar