„Jumal on hea. Täna öösel hoiab Jumal meie üle oma valvavat kätt.“ Nii mõtleb armastatud ja austatud pereisa Sven-Gunnar Erlandsson hetk enne seda, kui ta semudega pubis veedetud õhtu järel kuuli kuklasse saab. Lihtne algus, isegi mõnevõrra kaastunnet. Hulgaliselt versioone ja veidi silmaringi laiendamiseks mõeldud infot. Aga kuna ma pokkerit ei mängi, siis on need inforaasud pakendatud kaugemasse mälusoppi.
Mida rohkem lugeda, seda keerulisem on mõista, kuidas Erlandssoni jumal saab olla hea. Kui ta oleks hea, siis ta ei laseks sellisel kurjusel õilmitseda. Või on kurjategijatel oma jumal?
Juhtunu uurimiseks kogub kriminaalkomissar Conny Sjöberg kokku töörühma, millesse kuulub nüüd ka kaks uut kolleegi: sarmikas rokkar Odd Andersson ja ettearvamatu Hedvig Gerdin. Nimega oli mul segadus - tabasin ennast mitmeid kordi raamatust eestpoolt otsimast, kellest võiks juttu olla. Lõpuks lasin lool lihtsalt minna - oluline oli ju süžee.
Kes küll võis ihata Erlandssoni surma? Kõigi sõnul oli ta soe ja helde inimene, kes edendas laste ja noorte jalgpalli ning tegeles heategevusega. Kui kõik kiidavad, siis ilmselt keegi valetab ja veel kuidas. Ja keegi vaikib ja salgab iseenda. Kui palju on inimene valmis taluma näilise heaolu nimel? Kas materiaalne heaolu väärib oma lihast ja verest ilma jäämist? Kas me tegelikult ka märkame, mis toimub ümberringi või meie kodus või töökohas? Kas me julgeme reageerida? Mis tunne on olla jõuetu kurjuse ees?
Politsei jaoks on ainsad juhtlõngad ohvri põuetaskust leitud sedel laialivalgunud tekstiga ja neli mängukaarti. Kas mõrv on seotud pokkeriga? Või pani Erlandssonile käe külge hoopis mõni kodutu, kellele ta haagissuvilate pargis toitu jagamas käis? Liiga hea inimene tekitab alati mõningasi kahtlusi ja kõhklusi. Samas pakub autor nii palju erinevaid uurimissuundi, et lugeda on huvitav, aga kohati kerkib küsimus, et mis siis tegelikult oli. Müts maha kirjaniku eest, kes kõik võimalused realistlikena hoiab. Mõttes jõudsin lugemise käigus igasuguseid kombinatsioone ette kujutada. Kas kõik politseinikud on õigluse poolel? Kas õiglus on üldse olemas? Kas kurjust saab tasuda ainult kurjusega? Kas ma valin seaduse või õigluse? Kas õigluse saab ainult raha eest? Kui magus siis on kättemaks? Või on kättemaks lihtsalt rahu iseendaga ja hind ei loe. Ja internet ei ole süüdi, sest sinna panevad kõike inimesed ja sealt leiavad kõike ikkagi inimesed.
Aga autor pani ikkagi pika puuga ära. Avastasin ennast lugemas kuritegudest, millest ma parema meelega midagi ei teaks. Või õigemini, et maailmas puuduks võimalus millelelgi sellisel üldse eksisteerida. Ja millel ei tundu olevat lõppu. Vaatamata selle kuriteo lahendamisele jätab autor lahti tee järgmisele loole, mis ilmselt sai alguse juba eelnevates raamatutes. „Pühak“ on Hammarby sarja neljas raamat. Varem on ilmunud „Piparkoogimaja“, „Ema, isa, lapsed“ ning „Unelaul“. Võtaksin Hammarbyst väikese hingetõmbepausi ning siis loen läbi ka eelmised osad.
Autor viib Hammarby jaoskonna politseinikud metsa kõige kohutavamatesse paikadesse, maailma teise otsa ja inimese hinge kõige mustematesse soppidesse. Ja inimhinge sopid on põhjatud ja sinna surrakse nii vaimselt kui füüsiliselt palju aastaid. Suremise lõputu kestvus jääbki painajana kummitama.
Aitäh, kirjastus Eesti Raamat!
Kommentaarid
Postita kommentaar