Pealkiri: "Neljas tiib"
Autor: Rebecca Yarros
Kirjastus: Helios
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 516lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Reeglina kui ilmub uus raamat või sari, mis paneb lugejaid kiljuma üle maailma, olen kohe ka sellel rongil. Eriti, kui see puudutab fantaasiat. Kui peaksin valima ainult ühe žanrit, mida igavesti peaksin lugema, siis fantaasia oleks arvatavasti see number üks. Fantaasia pakub seda väikest põgenemisvõimalust igapäeva argielust. Mingil põhjusel “Neljanda tiiva” rongile ma kohe ei jõudnud, aga nüüd, kus pressisin ennast ka vagunisse ja hoidsin higipullid otsa ees oma kohast kinni kümne küünega, on mul hea meel, et siia jõudsin.
Tervitame teid Basgiathi sõjakooli jõhkras ja elitaarses maailmas, kus igaühel on omad eesmärgid ja iga öö võib jääda teie viimaseks. Kahekümneaastane Violet Sorrengail pidi astuma kirjutajate kvadranti ja elama vaikset elu kesk raamatuid ja ajalugu. Ent tema ema, range ja võimukas kindral, annab käsu, et Violetil tuleb koos sadade teiste kandidaatidega astuda hoopis Navarra eliidi sekka ehk saada loheratsanikuks. Teistest väiksematele ja hapramatele võib see aga saada saatuslikuks, sest lohed ei lõasta väeteid, vaid hoopis põletavad nad tuhaks. Kuna lõastamisvalmis lohesid on vähem kui kadette, siis on peaaegu kõik kadetid valmis Violetit tapma, et ise paremat võimalust saada. Ja ülejäänud on valmis teda tapma selle pärast, et ta on oma ema tütar – näiteks Xaden Riorson, ratsanike kvadrandi kõige tugevam ja jõhkram tiivaülem. Et järgmist päeva näha, peab Violet mängu panema kogu oma nutikuse. Iga päevaga muutub piiridel käiv sõda ohtlikumaks, kuningriigi kaitseohutised nõrgenevad ja hukkunute arv kasvab. Mis veel hullem, Violet hakkab kahtlustama, et juhtkond varjab kohutavat saladust. Basgiathi sõjakoolis on igaühel midagi varjata, nii sõpradel, vaenlastel kui armsamatel, sest sealt pääseb vaid kahel viisil – lõpeta kool või sure.
Mul kulus selle raamatu lugemiseks nii kaua aega ja mul on tohutult häbi sellepärast. Eks selles olen ise rohkem süüdi kui raamat, aga mida saan öelda konkreetselt on, et see raamat lendab käes. Kui sa võtad aja maha ja lihtsalt loed, lased end viia teise maailma, siis “Neljas tiib” lihtsalt lendab käes. Ma arvan, et tavaolekus oleks see raamat olnud mul läbi kolme või vähema päevaga. Vot nii hea on see teos ja tõlge. Mida saan veel öelda, et autor (minu silmis) suudab mängida ka erinevate žanrite vahel. Kuna ma alles hiljuti lõpetasin tema inglise keelse “The last letter”, mis oli täielikult romantika, siis oli põnev analüüsida sama autori fantaasia raamatut. Kas autori stiil ühtib? Selles mõttes küll, et see on voolav ja ilus. Kas on tunda, et autoril on tugevamaid külgi mõne konkreetse žanri suhtes? Ei ütleks seda. Jah, on inimesi, kes väidavad, et Yarros suudab fantaasiat rohkem kirjutada kui muud ning vise versa, aga mina mingeid suuri puudujääke emmas-kummas raamatus küll ei tajunud. Nad on samad, mis on loogiline, sest sama autor, aga samas on nad ka erinevad ning tunda on teatud stiili erinevust olenevalt, mida kirjutama pead.
Mulle meeldis, et raamatus ei kulutatud väga pikalt aega maailma ülesehituse peale. Teinekord võivad need kirjeldused ja selgitused minna väga pikaks ning lohisevaks. Lugeja lükatakse kohe Basgiathi sõjakooli keeristesse ning reegleid tutvustatakse möödaminnes. Kiirelt, aga mitte väga rutakalt selgitatakse meile ära tegelased, kes on kes, kuidas omavahel seotud, mis tunded kellelgi on jne. Maailm iseenesest midagi erilist või uut ei olnud - eripärane kool lohedega, erinevad piirkonnad, maagilised olendid. Ometigi ei hakanud kordagi igav, kui seda kirjeldati, kuigi juba nähtud ja kuuldud seda kuskil mujal varem.
Lohesid oli Yarros kirjeldanud ka erilisi vungiga. Iga lohe oli saanud omaette isiksuse ning vastavalt sellele ka käitus ja suhtles. Näis, et ükski lohe ei ole samasugune, mis oli mõnus vaheldus. Kes oli selline torisev, kes nagu rõõmupall, kes ülbik ja kes lihtsalt kaitsev isafiguur. Eriti meeldis mulle Violeti suhtlus lohedega: nagu tõeline Mehhiko perekond, kus noritakse, tögatakse, justkui öeldakse teravalt, aga tegelikult on kõik hoolivusega.
Mis mulle ei meeldinud väga oli seksuaalsete stseenide kirjeldamine. Ma ei tea, kas asi on minus, tõlkes või selles, et meil on tegemist 20-23 aastaste noortega, aga seksuaalsed kohad mõjusid… naljakana justkui? Taaskord, vahest kui oleks lugenud järjest raamatut, siis poleks sedasi see mõjunud, aga see tundus justkui tulevat lampi, kirjeldus oli kohati konarlik ja tõesti - 20.aastane oskab juba selliseid poose ja asju teha? Nojah… tublid nemad siis.
Kokkuvõttes, kui jätta kõrvale voodielu kirjeldused, oli raamat väga hea. Piisavalt kirge, piisavalt lohesid, piisavalt püante (see lõpp nagu!), piisavalt seiklusi ja tegevusi. Kindlasti jätkan selle sarjaga ning ei suuda ära oodata, kui Heliose järgmise tõlkega lagedale tuleb. Arvatavasti olen seekord esirinnas eeltellimusega ning loodan, et antakse välja ka iluköitega versioone.
Kommentaarid
Postita kommentaar