Pealkiri: "Meie veinid"
Ajakirjanik, kelle töökoht majanduskriisis kaob, hakkab elama täiesti teistsugust elu. Hobist saab töö: ühel pool lõputu paberimajandus ja ettearvamatud kulud, tõstmisest ja istutamisest valutav selg, teisal rõõm õnnestunud veiniteost ja kindel arusaam, et ta ajab õiget asja. Valgejõe Veinivilla perenaine Tiina Kuuler räägib oma veinimeistriks saamise ja jäämise loo. Raamat pakub ka praktilisi nõuandeid: nii neile, kel juba midagi kööginurgas mulksumas, kui ka neile, kes on aastaid mõelnud, et peaks nende õuntega midagi mõistlikku peale hakkama.
Aplaus autorile, et tekitas mul endal tahtmise proovida veini pruulida… Seda siis seni kuni raamatu lõpuni lugesin ja sain aru, et see on ikka eraldi kätte võtmine, kui tahad saada head kraami. Ei ole see veini tegemine midagi nii lihtsat nagu tundub. Vajab ikkagi eraldi vahendeid, aega, tahtmist ja tundub, et ka väga täpselt retseptide jälgimist. Huvitav oli teha põgus tutvus sellesse maailma, kuidas Eestis saadakse kohaliku suitsupääsukese märgist, millest saab ja ei saa teha veini ja palju muud. Tegemist on mõnusa paari õhtu lugemisega ning sobib nii veinispetsialistidele kui ka lihtsalt neile, kes tahaks teada, mis maagia see on. Samas, kes soovib näiteks ise ka proovida, julgelt soovitan seda raamatut eelnevalt lugeda. Nii mõndagi huvitavat infot ja soovitust on võimalik sealt saada.
Aitäh, kirjastus Petrone Print!
Autor: Tiina Kuuler
Kirjastus: Petrone Print
Ilmumisaasta: 2024
Lehekülgi: 200lk
Hinnang: ⭐⭐⭐⭐⭐
Vein - see on üks parajalt huvitava hingeeluga alkohoolne jook. Küll on teda joodud südamevalu leevenduseks, siis jällegi võetud romantilise õhtusöögi kõrvale, oma koha leiab ta ka sünnipäeval kui ka kahjuks peiedel. Vein sobib justkui iga elusündmuse juurde, olgu see tähistatud seltskonnas või üksinda. Ka aastaajad ei mõju talle halvasti: soojade ilmade puhul haarame jaheda valge veini järele, külmadel sügis-talveperioodidel tahame jällegi mõnusat punast veini. Kuigi ma ise ei ole “veini gurmaan” ja suuresti ei huvitu tema valmistamise protsessidest (eks tähtis ole ikka see, kas lõpuks mekib või ei), siis Tiina Kuuleri “Meie veinid” lendas lihtsalt käes.
Ajakirjanik, kelle töökoht majanduskriisis kaob, hakkab elama täiesti teistsugust elu. Hobist saab töö: ühel pool lõputu paberimajandus ja ettearvamatud kulud, tõstmisest ja istutamisest valutav selg, teisal rõõm õnnestunud veiniteost ja kindel arusaam, et ta ajab õiget asja. Valgejõe Veinivilla perenaine Tiina Kuuler räägib oma veinimeistriks saamise ja jäämise loo. Raamat pakub ka praktilisi nõuandeid: nii neile, kel juba midagi kööginurgas mulksumas, kui ka neile, kes on aastaid mõelnud, et peaks nende õuntega midagi mõistlikku peale hakkama.
Algselt tahtsin öelda, et raamat on väga hea sellepärast, et ajakirjanik on selle kirjutanud. Hakkasin siis mõtlema, et see küll nüüd ainuke põhjendus ei saa olla, sest loetud on ka raamatuid, kus see väide paika ei pea. Kas raamat on väga hea? Jah, aga miks siis, kui jätame ajakirjaniku ameti kõrvale? Tiina Kuuler suhtub elusse läbi huumoriprisma. Vähemalt sedasi jäi mulle raamatus kõlama. Kui midagi läheb valesti, siis pole hullu - õpid ja proovid uuesti. Kui midagi ei tea kohe, siis pole hullu - uurid välja ja edaspidi tead. Kui autor kirjeldab, kuidas ta otsis seda õiget veinikoda asukohta, tundsin seost - isegi, kui teistele tundub, et koht on sobiv, siis kui endal seda TUNNET ei ole, siis ei ole õige ja kõik. Äratundmise momente oli ka situatsioonides, kus Tiina Kuuler üritab erinevate klientidega hakkama saada - alates pirtsakatest “professionaalidest” kuni siis nendeni, kes järsult tulevad varem kohale, kui kokkulepitud aeg ette nägi. Või nt koduveinikonkurssi kirjeldus - idee oli ju hea, aga peale antud olukorra kirjeldust tekkis ka mul lugejana küsimus, et kellele või miks autor seda asja üldse organiseerib? Seda just kurbuse alanoodiga.
Aplaus autorile, et tekitas mul endal tahtmise proovida veini pruulida… Seda siis seni kuni raamatu lõpuni lugesin ja sain aru, et see on ikka eraldi kätte võtmine, kui tahad saada head kraami. Ei ole see veini tegemine midagi nii lihtsat nagu tundub. Vajab ikkagi eraldi vahendeid, aega, tahtmist ja tundub, et ka väga täpselt retseptide jälgimist. Huvitav oli teha põgus tutvus sellesse maailma, kuidas Eestis saadakse kohaliku suitsupääsukese märgist, millest saab ja ei saa teha veini ja palju muud. Tegemist on mõnusa paari õhtu lugemisega ning sobib nii veinispetsialistidele kui ka lihtsalt neile, kes tahaks teada, mis maagia see on. Samas, kes soovib näiteks ise ka proovida, julgelt soovitan seda raamatut eelnevalt lugeda. Nii mõndagi huvitavat infot ja soovitust on võimalik sealt saada.
Aitäh, kirjastus Petrone Print!
Kommentaarid
Postita kommentaar